Ühe pakkujaga hanked sagenenud

Praegu kehtiva riigihangete seaduse järgi ei saa võtta vastutusele riigiametnikke, linna- või vallavalitsuse juhte selle eest, kui nad ei korralda riigihanget. Samuti on üheselt lahendamata riigihangete järelevalve küsimused, sest riigihangete amet võib tegeleda, kuid ei pea tegelema iga võimaliku seaduserikkumisega.

Riigihangete ja korruptsiooni omavahelistest seostest räägiti pikemalt kolmapäeval Eesti Õiguskeskuse esindajate kokku kutsutud ümarlaual.

ASi Standard juhatuse esimehe Enn Veskimägi sõnul on ettevõtjana tema jaoks probleem, et sageli ei kuulutata hankeid üldse välja. ?Lisaks on uue riigihangete seadusega mängumaa nii laiaks läinud, et peaaegu iga pakkumisega võiks minna kohtusse. Tean konkreetselt nimetada firmasid, kes osalevad pakkumistel vaid selleks, et juba kvalifitseerimisringis hakata protesteerima ja nii pidevate vaidlustega konkursi tegelikku toimumisaega järjest kaugemale lükata,? rääkis Veskimägi.

Uue asutusena riigihangetes tegutsema hakkava riigihangete keskuse juhataja Väino Sarneti arvates ei tohiks pidev vaidlustamine olla mingil juhul äriidee. Sarnet näeks üht vastutusevõimalust ka selles, et riigihanke dokumentide väljatöötamiskulud maksavad kinni pakkujad ning raha tagab omakorda selle, et professionaalsetele riigihanke kutsedokumentide koostajatele saab maksta töötasu.

Endiselt on lahendamata küsimus, kuidas ja mida teha nende hangetega, mis jäävad rahasumma poolest napilt alla piirmäära. ?Hangete osadeks jaotamine on väga levinud,? tunnistas riigihangete ameti peadirektori asetäitja Tom Annikve.

?Puudub selge süsteem, milliseid asju peab koos ostma ning milliseid võib osta eraldi ? kas ehituse juurde kuulub haljastus ning kas võib osta eraldi toolid ja lauad nii, et summad ei ületa seaduses antud piirmäärasid,? ütles Annikve.

Riigihangete ameti analüüsitalituse spetsialist Silvia Anso lisas, et võrreldes eelmise seadusevariandiga on oluliselt suurenud väljakuulutamiseta tehtud riigihangete arv. Alates aprillist, kui hakkas kehtima uus riigihangete seadus, on 43 ostjatest kasutanud võimalust, et pakkumisele võib kutsuda vaid ühe pakkuja.

Tom Annikve sõnul ei ole uued seaduselugejad leidnud lihtsalt üles paragrahvi 57, mis lubab tõepoolest alla 200 000 krooni maksvate asjade ostu või teenuste tellimise ning kuni 2 miljoni krooniste ehitustööde puhul kutsuda pakkujaks vaid ühe pakkuja.

?Mujal maailmas on levinud ikkagi avatud ja piiratud pakkumine, enamik Euroopa Komisjoni tehtud kaebustest puudutavad just läbirääkimistega pakkumismenetlusi. Eelmise seaduse ajal oli väljakuulutamata pakkumisi tunduvalt vähem,? rääkis Anso.

Mööblitootja ASi Standard tegevjuht Enn Veskimägi tegi ettepaneku, et ostja võiks riigihanke pakkumisdokumentides nõuda seda, et pakkujad annaksid ülevaate kõigi varasemate või olemasolevate riigihanketööde täitmise kohta.

Riigihangete seaduse keerukust ja paljude vaidluskohtade olemasolu tunnistas ka seaduseelnõu töögrupi liige Tuulikki Laesson. ?Eelnõu kirjutamisel pidime arvestama nii WTO sätete, Euroopa Liidu direktiivide kui ka eelmise seadusega välja tulnud probleemidega, selles mõttes oli üsna raske saada kõike loogilisse järjekorda,? ütles Laesson.

Laessoni sõnul tasub riigihangete temaatikat puudutavaid seadusesätteid otsida ka teistest õigusaktidest. Nii laheneb näiteks riigi- ja vallaametnike vastutuse küsimus peagi tuleva karistusseadustikuga, dokumentide halduse kord sätestab, kuidas peab ümber käima riigihankekonkursile tulnud pakkumiste ümbrikega. ?Riigivastutuse seadus võimaldab pakkujal kohtu kaudu tagasi saada saamata jäänud tulu,? lisas Laesson.

Eesti Õiguskeskuse projekti ?Korruptsiooni piiramisest üleminekuühiskonnas? raames tehti riigiesindajate ja ettevõtjate seas küsitlus, kus uuriti arvamusi riigihangete kohta. Kuigi küsitluse esitlus toimub veebruaris, tõi töögrupi liige Külli Rosin ümarlaual välja, et paljud ettevõtjad tunnevad puudust riigihangete bülletäänist.