Kas konkurents rahale või kvaliteedile?

Riik on loonud tervishoiusüsteemi, milles tegutsevad iseseisvad perearstid ja eriarstid, kes peaksid töötama arenguprogrammis fikseeritud 14 haigla juures (2 regionaalhaiglat, 4 keskhaiglat ja 8 piirkonnahaiglat). Selle ravisüsteemi kaudu tahab riik tagada kõigile kodanikele samaväärse arstiabi kokkulepitud mahus ja kvaliteedis. On loomulik, et riigi kogutud maksudega tagatakse riigi poolt seadustatud arstiabi.

Samas on meil tänaseks selge, et sellest rahast ei piisa kaugeltki kõigi meie arstiabile esitatavate soovide rahuldamiseks. Probleemi lahendamiseks palju erinevaid võimalusi ei ole. Mõttetu oleks olemasolevat ressurssi mitme arstiabi osutava süsteemi vahel jagada. Siin tekkiks nn alatoidetud hobuse efekt. Kui meil on üks hobune, tema jaoks vajalik hulk heinu (haigekassa raha) ja põld, mida harime, siis teise hobuse juurdevõtmise ja heinte hulga samaks jäämisel ei suuda kaks alatoidetud hobust ka sedasama põldu enam üles künda.

Arstiabis nõuab valmisoleku tagamine suhteliselt suuri kulutusi, mida suudab tagada ainult küllaldaselt suur süsteem. Tänaseks ei ole arstiabi valmisoleku kogu maksumust arstiabi hinna sisse arvestatud.

Sellega tulevad kuidagi toime ainult suured asutused, kes ei ole teinud kulutusi ravikindlustuse vahenditest kapitaalmahutustele. Siit ka valesti mõistetud väljaütlemine väikeste meditsiiniasutuste tegevuse limiteerimise vajaduse üle, et osaliselt tagada patsientide turvaliseks raviks vajalik valmisolekuaste. On arstiabi valdkondi, kus valmisolekuastme vajadus on madalam (hambaravi, nahahaigused jm), ja erialasid, kus see on tõesti tunduvalt kõrgem (kirurgia, kardioloogia, lastehaigused). Lähitulevikus tuleb teha valik erameditsiini ja ravivajajate makstava arstiabi ja riigi tagatavate arstiabi liikide vahel.

See, mille riik tagab enda loodud süsteemi ja vahenditega, peab võrdselt kättesaadav olema kõigile.

Erameditsiinile peaksid jääma arstiabi valdkonnad, mille kulutusi üksikisik on võimeline kandma. Lootus, et meil tekib lähitulevikus laialdane täiendav eraravikindlustuse süsteem, on vähetõenäoline meie väikese kindlustajate arvu tõttu. Vaesus toob alati tüli majja ja tervest konkurentsist tervishoiu vallas on meie riigis kahjuks veel vara rääkida.

Autor: Peeter Mardna