Kütteviisi valides arvesta küttekulu ja kasutusmugavust

Tavalise üheperemaja köetav pind on 120?200 m2 ja sellisele majale võib valida näiteks veega põrandakütte, radiaatoritega vesikeskkütte, otsese või salvestusega elekterkütte, ahikütte jne. Õhkküte pole Eestis siiani populaarne, kuid ka sellist võimalust võib edukalt rakendada. Energiaallikatest on eelistatuim maagaas, selle puudumisel võib valida kas kerge vedelkütuse, küttepuud, puidupelletid ehk graanulid, samuti maa- või õhusoojuse kasutamisega soojuspumba jm.

Võrreldes radiaatorküttega tagab põrandaküte ideaalilähedase temperatuuride jaotuse põrandast laeni: soe põrandapind ei nõua toajalatsite kandmist ning inimese pea kõrgusel on temperatuur pisut madalam. Vesipõrandakütte korral on vajalik küttevee temperatuur madal, tavaliselt kuni 35 kraadi, mis näiteks soojuspumba puhul tagaks kõrge efektiivsuse. Gaasi kasutamisel võiks põrandakütte korral soovitada suitsugaasidest veeauru kondenseerimise ärakasutamisega põletusseadmeid. Nende kasutegur on tavalistest kateldest ca 15 suurem, kuigi ka seadmete hind on kõrgem.

Põrandaküte sobib kõigisse neisse ruumidesse, mille temperatuuri soovitakse hoida ühtlasena, samuti vannituppa ja WCsse. Praktiliselt ei saa põrandakütte korral rakendada ruumi temperatuuri juhtimist programmkella abil, mis mõne teise kütteviisi ja ruumide perioodilise kasutamise puhul võib anda suurt energiasäästu. Sellest hoolimata kasutatakse uutes väikemajades vesikeskkütet valdavalt põrandaküttena või kombineeritakse nii, et esimesel korrusel on põranda- ja teisel radiaatorküte.

Siiani on selle kütteviisi levikul piduriks heal tasemel varustamise süsteemi puudumine. Rootsis on pelletite kasutus levinud plahvatusliku kiirusega ja meilgi on selleks head eeldused.

Paljudes väikemajades on rakendamist leidnud veel kaminaküte, mida enamasti kombineeritakse otsese elekterküttega, sest kamin erinevalt ahjust peaaegu ei salvesta energiat.

Kaminafirmad soovitavad energia jaotamiseks kaminast erinevatesse ruumidesse kas isevooluga õhukanaleid või kuumaõhuventilaatoreid. Eriti sobilik oleks selle kütteviisi lahendamine koos ventilatsioonisüsteemiga, kuid siiani Eestis selline kogemus puudub.

Väga odavaks kujuneks otsese elekterkütte paigaldamine, kusjuures ilma paigalduseta võib seadmete hind jääda 25 000 krooni piiresse koos soojaveeboileriga. Samas on elektrienergia hinnal tõusev trend ja igakuised küttekulud kujunevad kõige suuremaks.

Veega põrandakütte maksumuse hindamiseks oli allakirjutanul kasutada üks hinnapakkumine 135 m2 köetava pinnaga maja jaoks ja see oli 46 850 krooni.

Kütteseadmete komplektide summaarsed maksumused koos sooja tarbevee valmistamise süsteemiga kõiguvad umbes 50 000 ja 135 000 krooni vahel.

Kalleim nendest, soojuspump, tagab muretu ekspluatatsiooni peaaegu ilma hoolduseta vähemalt paarikümne aasta jooksul. Tarbitava elektrienergia kulu on seejuures võrreldes otsese elektriküttega kuni neli korda väiksem.

Soojuspump on gabariitidelt külmkapisuurune ja ta ei vaja spetsiaalset ruumi. Küttekateldega süsteemides vajatakse spetsiaalset katlaruumi ja kütusehoidlat.

Nende ehitamine nõuab täiendavaid kulusid, mis juuresolevas võrdluses ei kajastu.

Autor: Villu Vares