Tööandjad ei soovi alampalka tõsta

Kahtlemata on Eestis tegemist palkade põhjendamatult suurte erinevustega ning palgapoliitika instrumentide, sh alampalkade, üks eesmärk peaks olema jõudmine mõistliku diferentsini. Kindlasti poleks ühiskonnal põhjust rõõmustada, kui keskmise palga kasv toimuks ainult tippude senigi kõrgete numbrite jätkuva tõusu arvel. Nii suureneks banaanivabariigile iseloomulik kuristik rikaste ja vaeste vahel veelgi.

On tervitatav, kui keskmise palga tõusu on mõjutanud ümbrikupalkade vähenemine ? alampalga tõstmisel on ametiühingud taotlenud ka seda eesmärki. Väärib veel kord rõhutamist ? ümbrikupalka maksev tööandja pistab kogu maksude ?optimeerimisega? varastatud raha enda tasku. Ka ümbrikupalgana saab töötaja sendi täpsusega selle summa, mida tema töö väärt on.

Kolmepoolse kokkuleppega seati tõepoolest eesmärgiks ettevõtete palgakorralduse lahtisidumine üleriigilisest alampalgast. Ent palgakorralduse kehtestab tööandja, tehes seda ühepoolselt või kollektiivlepinguga. Kui tööandjad pole tahtnud/suutnud ettevõtete ja/või majandusharude tasandil kasutusele võtta tänapäevaseid, kvaliteeti toetavaid ja töötajaid motiveerivaid palgasüsteeme, on demagoogiline süüdistada selles ametiühinguid.

Nimetades rahandusministeeriumi prognoose optimistlikuks, ei ole Kriis vaevunud uurima seniste prognooside täitumist või ebarealistlikkust. Eesti tegelikud majandustulemused ületasid riigieelarve aluseks olnud prognoose nii 2000. kui ka 2001. a. Nt moodustas SKP maht mõlemal aastal 105,1 riigieelarves kavandatust, keskmine brutopalk 2000. a 103,9 ning mullu 102,9, tegelikust suuremaks on osutunud ka THI kasv ? vastavalt 105,5 ja 141,5 kavandatust.

Rahandusministeeriumi 2002. ja 2003. a majandusprognoosid, mille alusel pannakse kokku riigieelarve, on tagasihoidlikumad neist, mis Eesti Pank avaldas juunis. Mõlemad prognoosid langevad praktiliselt kokku 2002. a SKP ja THI kasvu osas, 2003. a näitajad on aga Eesti Pangal isegi suuremad kui valitsusel. Seega ei kannata väited valimiste-eelsest ülioptimistlikust ja ülepaisutatud eelarvest kriitikat.

Ennatlik on väide järsult suurenenud tööhõivest. Tänavu II kvartalis ilmnenud tööpuuduse määra vähenemine on positiivne. Kuid kvartaliandmete põhjal ei saa kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Ehkki töötuid oli 20 900 vähem kui 2001. a II kvartalis, kasvas hõivatute arv vaid 0,9. Samas lisandus 15 800 mitteaktiivset ning nende arv ületas esmakordselt 400 000 piiri.

Autor: Harri Taliga