Blokeerige toetusi, mitte Ida-Euroopa immigrante

Numbrid on suured, kuid kartuseks pole põhjust, kui ELi praegused liikmed selleks ette valmistuvad. Erinevalt väljastpoolt Euroopat tulnud inimestest on Ida-Euroopa immigrantidel sarnane kultuuriline taust ja nad assimileeruvad kergesti. Põhimõtteliselt suurendab migratsioon koos paindlike tööturgudega heaolu kõikides riikides. Ida-Euroopa riigid saavad kasu, kuna nende kodanikel on võimalus teenida Lääne-Euroopas sissetulekut, mis kompenseerib sisetoodangu lisandväärtuse kao ning migratsiooni subjektiivsed ja objektiivsed kulud. Lääne-Euroopa riigid saavad kasu, sest kõik peale vähese väärtusega migrantide toodavad rohkem lisandväärtusi, kui nad palkadena tagasi saavad. Kui sinikraed põhjustavad sissetulekute vähenemist, kompenseeritakse see maaomanike, ettevõtjate ja valgekraede tulude suurenemisega.

Kahjuks on ELi tööturud nende eesmärkide saavutamiseks tänapäeval liiga paindumatud. Kui immigratsiooniriigid kannatavad pideva tööpuuduse all, sest palgad on enamikus Lääne-Euroopa riikides üleliia helded ja jäigad, asendavad tööd leidvad migrandid lääneeurooplased nende töökohtadel. Migratsioon võib lõppeda heaolu vähenemisega. Kasu saavad nii migrandid kui ka nende kodumaale jäänud perekonnaliikmed, kellele tehakse rahaülekandeid. Euroopa Liit kardab, et migrandid ei tooda lisaväärtusi riikide jaoks, kuhu nad immigreeruvad, vaid põhjustavad migratsioonikulusid ja ei aita kaasa sisetoodangu lisandväärtuse kasvule.

Euroopa Liit soovib seda probleemi lahendada, piirates migratsiooni kuni seitsmeaastase üleminekuperioodi kestel. See on teisejärguline lahendus. Parimaks lahenduseks oleks teha Lääne turud paindlikuks, vabastades piirangutest kollektiivsete palgakokkulepete süsteem, likvideerides tööturu reguleerimise ja reformides heaoluriiki.

Sotsiaaltoetused võivad aga migratsioonistiimulit kunstlikult suurendada. Kui immigrandid saavad lisaks palgale sotsiaaltoetust, võib neid tulla rohkem, kui vaja ja väheväärtuslikud immigrandid võivad Euroopa Liidule põhjustada kahju.

Üks meetod selle probleemi vähendamiseks on lükata mõneks aastaks edasi immigrantide täielik integreerumine neid vastuvõtva Lääne-Euroopa riigi sotsiaalhoolekandesüsteemi. Immigrandid võivad tulla ja töötada, maksta makse ja saada osa vastuvõtva riigi ühiskondlikest hüvedest, kuid neile ei saa määrata maksudest finantseeritavaid sotsiaaltoetusi. Ajutiste erandite hulka kuuluvad täiendav sotsiaalabi, peretoetused või peretoetuste ?eksport? kodumaal elavatele lastele. Igale riigile tuleb leida sobivad erandid, nii et kõikide ühiskondlike ressursside ümberpaigutuste tegelik maksumus oleks null.

Poliitikutele ja advokaatidele ei pruugi see lahendus meeldida, sest see õõnestab Euroopa Liidu sotsiaalsesse tööhõivesse kaasamise põhimõtet ja sarnaneb meetmetega, mis praegu rakenduvad ELi kodanikele, kes elavad teistes liikmesriikides ilma seal töötamata. Selle asemel eelistavad bürokraadid ja poliitikud kvoodisüsteemi, mille abil valivad immigrante bürokraadid, mitte turg.

Selline süsteem võib vormiliselt sotsiaalse kaasamise ideega paremini sobida, kuid see rikub Rooma lepingu põhiõigust vabale rändele. Ainult need inimesed, keda bürokraadid suvatsevad valida, kaasatakse täielikult, samas kui teised soovijad, kellel ei lubata tulla, kannatavad diskrimineerimise all.

Osalise ja edasilükatud integratsiooni poliitika on kvootidest eelistatavam mitte üksnes Rooma lepingu vaatenurgast, vaid ka majanduslikult. See laseb migratsioonivoogudel ise ennast reguleerida, andes tunduvalt paremaid tulemusi, kui isegi kõige paremate kavatsustega bürokraadid kunagi saavutaksid.

Turule orienteeritud lahenduseks on pigem osaliselt edasilükatud integratsioon kui üleminekuperioodid või kvoodid. See suudab säilitada Euroopa heaoluriigid ja võimaldada neil kasvada ja areneda nende tegelike võimalusteni.