Võetud kohustused tuleb alati täita

Lepinguks nimetatakse kahe või mitmepoolset tehingut, millega luuakse kahe või enama isiku vahel võlaõiguslik suhe. Võlaõiguslikes lepingutes kohustuvad lepingupooled midagi tegema või millegi tegemisest hoiduma. Lepinguga endale võetud kohustust nimetatakse võlaks.

Lepingut sõlmides tuleb veenduda, et saavutatud kokkulepe väljendab piisava selgusega poolte tahet olla õiguslikult seotud. Ainult niisugused kokkulepped, kus pooled on väljendanud oma tahet omandada õiguslikult siduvaid kohustusi ja nendele vastavaid õigusi võimaldavad hiljem esitada teisele poolele nõudeid. Mida vähem on pooltge õigused ja kohustused konkretiseeritud, seda suurem on oht, et vaidluse korral ei loeta neid õiguslikku tähendust omavateks ja seega ei ole nõuded sissenõutavad.

Lepingud on täitmiseks kohustuslikud, mis tähendab, et lepingupooled vabanevad lepingulistest kohustustest ainult seaduses või lepingus ettenähtud alustel. Võlaõigusseaduses nähakse ette võimalused vabaneda lepingulistest kohustustest või neid kohandada muutunud oludele sõltumata sellest, kas lepingupooled ise olid seda ette näinud või mitte. Nii näiteks tekib poolel õigus lepinguliste kohustuste vahekorra olulisel muutumisel seaduses sätestatud eelduste olemasolul nõuda lepingutingimuste muutmist või taganeda lepingust. Samuti võib kestvuslepingu üles öelda, kui selleks on mõjuv põhjus, mille tõttu ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni.

Füüsiline isik peab olema teovõimeline ehk võimeline tegema kehtivaid tehinguid. Lepingu võib füüsiline isik sõlmida isiklikult või esindaja kaudu. Volituse lepingu sõlmimiseks võib esindatav anda esindajale, isikule, kellega leping sõlmitakse või avalikkusele. Oluline on teada, et kui esindaja avaldused või käitumine annavad alust mõistlikult uskuda, et esindajale on antud volitused lepingu sõlmimiseks ning esindatav teab või peab teadma tema nimel esinemisest ja talub seda, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Lepingu sõlmimisel tuleb aga alati kontrollida, kas lepingut sõlmival isikul on seaduslik esindusõigus või volitus vastava tehingu tegemiseks. Seda tuleks teha ka pikaajaliste lepingupartnerite puhul.

Tehingu, mis on tehtud teise isiku nimel esindusõiguseta, võib hiljem heaks kiita isik, kelle nimel tehing tehti. Kahtluse korral tuleks teha ettepanek esindusõiguseta sõlmitud leping heaks kiita. Kuni lepingu heakskiitmiseni võib lepingu pool oma tahteavalduse tagasi võtta, kui ta esindusõiguse puudumisest ei teadnud ega pidanudki teadma. Majandus- või kutsetegevuses lepingu sõlmimisel isiku poolt, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab (töötaja) eeldatakse, et tehing on tehtud selle majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel, mistõttu ei ole vajalik, et lepingu sõlmimisel oleks otse viidatud tegutsemisele teise isiku nimel.

Volituse ehk tehingulise esindusõiguse võib anda igasuguses vormis, välja arvatud siis, kui lepingule on seaduses ette nähtud teatud vorm, mille järgimata jätmise korral on tehing tühine. Nimetatud juhul peab ka volituse andma samas vormis. Eeldatakse, et majandus- või kutsetegevuses lepingute sõlmimiseks antud volitus hõlmab kõikide selles valdkonnas tavaliste lepingute sõlmimise õigust. Eraldi volitus tuleb aga ka sellisel juhul anda kinnisasja võõrandamiseks ja koormamiseks ning laenulepingu sõlmimiseks. Majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. Piirangud tuleb teatavaks teha ka kolmandale isikule.

Praktikas kasutatakse reeglina lepingu sõlmimisel tüüptingimusi kas kogu lepingu ulatuses või mingis osas (n vastutus). Kui lepingus kasutatakse tüüptingimusi ehk tingimusi, mis on lepingutes kasutamiseks eelnevalt välja töötatud (n tellimusele trükitud maksetingimused, täitmise kord, lepingust taganemise alused jne), mis ei ole eraldi läbi räägitud ja mille sisu teine pool mõjutada ei saa, ei tohi need olla tesie poole suhtes ebamõistlikult kahjustavad. Ebamõistlikult kahjustavaks peetakse eelkõige niisugusi lepingutingimusi, kus poolte kohustused on äärmiselt ebavõrdsed. Tüüptingimused võivad olla seadusest tulenevalt tühised, kui pooleks on tarbija ja kui tüüptingimus vastav mõnele VÕS § 42 lg-s 3 toodud näidistingimusele. Kui teiseks pooleks on isik, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses ja lepingus kasutatakse mõnda VÕS § 42 lg-s 3 sätestatud tüüptingimust, siis ei ole see tingimus automaatselt tühine, vaid selle tühisust ainult eeldatakse.

Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seaduses võib olla kohustuslik vorm sätestatud ainult ühe lepingupoole tahteavaldusele. Näiteks on võlaõigusseaduses sätestatud kohustuslik vorm tarbija avaldusele, milles ta kohustub endale võtma käendusest tulenevad kohustused, võlatunnistusele (välja arvatud majandus- kutsetegevuses sõlmitud võlatunnistused ja jooksva arve alusel antud võlatunnistused). Tahteavaldused nagu teavitamine, lepingu tingimuse määramine jms võib teha igasuguses vormis, kui seaduses või lepingus ei ole ette nähtud kohustuslikku vormi.

Kirjalik vorm tähendab tehingudokumenti, millele on tehingu teinud isikud omakäeliselt alla kirjutanud. Seaduses ettenähtud juhtudel võib kirjaliku lepingu puhul tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada (näiteks e-postiga). Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikkku taasesitamist võimaldav vorm, siis peab tehing sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Lepingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks ka elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Pooled võivad ka ise kokku leppida, et lepingu sõlmimisel kasutatakse elektroonilist vormi. Elektroonilise vormi kasutamisel peab leping olema püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama lepingu sõlminud isikute nimesid ning olema nende poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Elektrooniliseks allkirjaks on digitaalallkiri (digitaalallkirja seadus, RT I 2000, 26, 150).

Lepingut, millele seaduses kohustuslikku vorminõuet ei ole sätestatud, võib muuta või lõpetada igasuguses vormis. Lepingus võib ette näha, millises vormis lepingu muutmine või lõpetamine toimub.

Lepingu võib sõlmida oferdi ja aktsepti vahetamisega või lepingueelsete läbirääkimiste teel. Kui pooled peavad läbirääkimisi, siis ei pruugi ofert ja aktsept kui tahteavaldused olla eristatavad ja oluliseks muutub see, kas pooled on saavutanud kokkuleppe olulistes tingimustes ehk kas on piisavalt selge, et kokkulepe on saavutatud. Kui lepingu sõlmimisele eelnevad läbirääkimised, siis tuleb arvestada, et võlaõigusseadus paneb läbirääkivatele pooltele rida kohustusi, mille rikkumisel võib kannatanud pool esitada kahju hüvitamise nõude. Näiteks peavad läbirääkkimisi pidavad isikud või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistavad isikud mõistlikult üksteise huvide ja õigustega arvestama. Eelkõige tähendab see lepingu sõlmimiseks vajaliku tõese teabe ja andmete esitamise kohustust.

Läbirääkimisi ei või ka pahauskselt katkestada ja tekitada sellega teisele poolele kahju. Läbirääkimiste pidamine ei too küll kaasa kohustust leping sõlmida ega vastutust, kui läbirääkimised ebaõnnestuvad, kuid pooled ei või läbirääkimisi pidada pahauskselt ilma tegeliku soovita lepingut sõlmida ega katkestada neid olulise põhjuseta või olukorras, kus teine pool on põhjendatult usaldanud läbirääkimiste lõppemist lepingu sõlmimisega.

Lepingu sõlmimiseks tuleb teisele isikule teha lepingu sõlmimise ettepanek, mida nimetatakse oferdiks ehk pakkumuseks. Mitte igasugune ettepanek sõlmida leping ei ole ofert. Ofert on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ehk sisaldab kõiki lepingu olulisi tingimusi, milleks sõltuvalt lepingu liigist võib olla lepingu ese, hind, makseviis, tähtaeg. Teiseks peab ofert olema suunatud konkreetsele isikule. Oferdi võib teha ka määramata isikute ringile (näiteks reklaamis, kataloogis jne), kuid sellisel juhul tuleb oma tahe olla õiguslikult seotud igaühega, kes ettepaneku vastu võtab, otse ja selgelt väljendada.

Võlaõigusseaduse kohaselt loetakse määramata isikute ringile tehtud lepingu sõlmimise ettepanekud nagu reklaamid, hinnakirjad, tariifid, näidised, kataloogid, kauba väljapanek või kauba ja teenuse pakkumist avalikus arvutivõrgus ettepanekuteks teha oferte, kui ettepaneku tegija ei ole selgelt väljendanud, et tegemist on oferdiga. Lepingu sõlmimise ettepanekus konkreetsele isikule võib oferent määrata, et ta jätab endale õiguse oferdist taganeda ja jätta endale sellega võimalus valida, kellega ettepaneku vastu võtnud isikutest leping sõlmida. Oferdi kolmandaks oluliseks tunnuseks on tahe olla sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud, mistõttu lepingu sõlmimise ettepanek, mis on kindlale isikule tehtud ja sisult piisavalt määratletud, peab täiendavalt väljendama ka ettepaneku tegija sellekohast tahet.

Leping loetakse sõlmituks ajast, mil oferdi tegija saab kätte aktsepti. Oferent võib kindlaks määrata tähtaja, millise jooksul peab ettepaneku aktseptima. Kui oferent on vastamiseks tähtaja määranud, kehtib ofert ainult selle tähtaja lõpuni ja seega peab aktsept jõudma oferendini määratud tähtaja jooksul. Ofert kui tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega. Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud või kui eemalviibijal on tekkinud lepinguga kõige enam seotud tegevuskohas või selle puudumisel elu- või asukohas mõistlik võimalus selle sisuga tutvuda (oluline ei sisust tegelik teadasaamine). Soovitav on oferdis märkida, millal algab vastamiseks antud tähtaeg. Kui vastamise tähtaja algust ei ole oferdis määratud, siis arvutatakse tähtaega ettepaneku postitamisest, hetkesidevahendi või telefoni kasutamisel aga oferdi tegemisest. Vastamise tähtaja alguse määramine oferdis võimaldab vältida hiljem vaidlust, kas ettepanek aktseptiti õigeaegselt või mitte.

Kohalviibijale, kelleks loetakse ka telefoni teel lepingu sõlmijaid, tehtud oferdile tuleb vastata viivitamatult, vastasel korral ofert kaotab kehtivuse ja aktsepti käsitletakse oferdina. Oferdile vastamise tähtaeg on oferdi adressaadile oluline, kuna ofert lõpeb, kui seda ei ole õigeaegselt aktseptitud või kui oferdi adressaat selle tagasi lükkab.

Kui oferdile vastamise tähtaega ei ole määratud, siis eemalviibijate vahel tehtud tahteavaldus kehtib ofert aktsepti kättesaamiseks tavaliselt vajaliku aja jooksul, arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid. Võib juhtuda, et aktsept hilineb, mistõttu ei tohiks ka lepingut sõlmituks lugeda. Võlaõigusseaduse järgi loetakse õigeaegselt ärasaadetuks aktsept, mis oleks korrapärase edastamise korral jõudnud õigeaegselt kohale. Seega võib ka hilinemisega kohale jõudnud õigeaegselt ärasaadetud aktsepti tulemusel tekkida poolte vahel lepinguline võlasuhe. Kui oferent ei soovi siiski olla lepinguliselt seotud aktseptandiga, kelle vastus hilines, peab ta sellest viivitamatult teisele poolele teatama. Kui aga on selgelt näha, et hilinemisega saabunud aktsept on ka välja saadetud hilinemisega, siis ei loeta lepingut sõlmituks. Siiski võib oferent ise lugeda sellise aktsepti õigeaegseks, saates aktseptandile sellekohase teate. Vältimaks hilisemaid vaidlusi selle üle, kas leping on sõlmitud või mitte, tuleks kahtluse korral üle kontrollida, kas aksept jõudis õigeaegselt oferendini.

Lepingu võib sõlmida ka teoga ehk täitmisele asumisega või täitmisega. Kui oferent nägi ette aktseptimise teoga (n kaupade ärasaatmine), siis loetakse leping sõlmituks alates ajast, mil oferent teost teada sai, välja arvatud juhul, kui oferdi, pooltevahelise praktika või tava kohaselt loetakse leping sõlmituks alates teo tegemisest (n kataloogikaubanduses tunnustatud tava kohaselt kauba ärasaatmine tegu, milles alates loetakse ka leping sõlmituks).

Kui leping sõlmitakse hetkesidevahendi abil nn click-wrap süsteemil, mis tähendab, et lepingu sõlmimise soovi väljendamiseks tuleb vajutada nupule, ikoonile või hüperteksti lingile, loetakse ostja oferendiks ja kauba või teenuse pakkuja võib valida, kas võtta ettepanek vastu või mitte. Ei ole aga välistatud, et info interneti leheküljel kujutab endast oferti kui selles on väljendatud kindel tahe olla igaühe suhtes kohustatud, kes pakkumise vastu võtab. E-kirjaga lepingu sõlmimise ettepaneku tegemisel loetakse ettepanek oferdiks ainult siis, kui see sisaldab kõiki lepingu sõlmimise jaoks olulisi tingimusi, on suunatud kindlale isikule ja väljendab tahet olla aktseptimise korral lepinguliselt seotud.

Ofert lõpeb, kui vastamise tähtaeg lõpeb või kui ofert tagasi lükatakse. Leping loetakse sõlmituks alles siis, kui kokkulepe on saavutatud kõikides olulistes tingimustes, mis tähendab, et oferdis ja aktseptis esitatud tingimused ei tohi olulisel määral erineda. Rahvusvahelises kaubanduses loetakse olulisteks muudatusteks muudatusi, mis on tehtud kauba hinna, maksetingimuste, kvaliteedi, koguse, tarnimise koha, tähtaja, vastutuse mahu ja vaidluste lahendamise koha ning korra suhtes.

Kui aktsept sisaldab olulisi muudatusi võrreldes oferdiga, loetakse see oferdi tagasilükkamiseks ja samal ajal uueks oferdiks. Mitte kõik tingimused ei ole läbirääkimiste objektiks, kuna praktikas kasutatakse palju varem välja töötatud lepingutingimusi ehk tüüptingimusi, millele ainult lepingu sõlmimisel viidatakse. Kui nüüd hiljem selgub, et tüüptingimused on omavahel vastuolus, siis kohaldatakse tingimusi, mis ei ole omavahel vastuolus. Puuduvad tingimused asendatakse seaduses seda liiki lepingute kohta sätestatuga. Lepingu sõlmimisel või viivitamatult pärast lepingu sõlmimist võib aga teisele poolele teatada, et lepingut ei loeta sõlmituks, kui kasutatud tüüptingimused sisaldavad vasturääkivusi. See on võimalik ainult niikaua, kuni lepingu täitmist pole vastu võetud või ise hakatud lepingut täitma. Tüüptingimustel lepingu sõlmimisel kehtib oluline põhimõte, mille kohaselt tüüptingimuse vastuolu korral eraldi kokku lepitud tingimusedga kehtib eraldi kokku lepitu, mitte tüüptingimus (n hiljem lisatud lepingupunktide parandused, täiendused jne). Juba tehtud tahteavaldust saab tagasi võtta tingimusel, et tagasivõttev tahteavaldus jõuab adressaadini samal ajal või enne tahteavaldust.

Majandus- ja kutsetegevuses võib suuliselt saavutatud kokkuleppe sisu kinnitada kirjaliku dokumendiga (kinnituskirjaga). Kokkuleppe sisu kinnitav dokument tuleb saata teisele poolele mõistliku aja jooksul pärast suulise lepingu sõlmimist ning ei tohi sisaldada tingimusi, mis oluliselt erinevad kokkulepitust. Kinnituskirjas sisalduvad ebaolulised muudatused võrreldes saavutatud kokkuleppega või täiendused sellele muutuvad aga lepingu tingimusteks, kui nendele viivitamata vastu ei vaielda.

Lepingut sõlmides võib jätta mõned tingimused lahtiseks, kavatsusega nendes kokkuleppele jõuda tulevikus või anda nende määramise õigus ühele lepingupoolele või kolmandale isikule. Lahtistel tingimustel sõlmitud leping kehtib ka siis, kui pooled hiljem ei jõua kokkuleppele või lepingutingimust ei määrata lepingupoole või kolmanda isiku poolt. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes võib lahtiseks jätta ka hinna, sest vastavalt võlaõigusseadusele eeldatakse alati nende tasulisust. Vaidluse korral määratakse hind lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutavat hinda, selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistlikku hinda arvesse võttes. Ka rahvusvahelises kaubanduses peetakse küll hinda lepingu oluliseks tingimuseks, kuid hinna puudumine iseenesest ei too kaasa lepingu mittesõlmituks lugemist. Kindlasti ei saa hinna puudumisele kokkuleppes tugineda siis, kui lepingut on asutud juba täitma.

Lepingu täitmisel võib osutuda oluliseks teave, mida müüja andis lepingu sõlmimisel müüdud asja või pakutud teenuse kohta, kuna müüja ja teenuse pakkuja ei vastuta nende puuduste eest, millest lepingu teine pool oli lepingu sõlmimisel teadlik või millest ta pidi teadma. Selleks, et hinnata, kas müüdav asi või pakutav teenus vastab lepingutingimustele, on oluline lepingus täpselt kirjeldada lepingu eset. Lepingu eseme kirjeldus tuleks vormistada allkirjastatud lepingudokumendina (n asja üleadmis-vastuvõtmise aktid jms).

Praktikas kasutatakse sageli müügilepinguid, kus lepingu sõlmimisel tasutakse ettemaks ja ülejäänud osa müüdava asja hinnast makstakse asja kättesaamisel. Tarbija suhtes sätestab võlaõigusseadus piirangu, mille kohaselt ei või tarbijalt nõuda ettemaksu suuremas summas kui 50 ostuhinnast. Lisaks kokkulepitud hinna tasumise viisile tuleks kindlasti läbi mõelda maksetingimused, mida soovitakse kasutada. Eriti oluline on see lepingutes, kus on tavalisest suurem risk jääda ilma kokkulepitud maksest. Kindlasti tuleks maksekohustuse täitmist tagavaid maksetingimusi kasutada eksporttehingutes.

Maksetingimused erinevad eelkõige selle poolest, millisel määral garanteeritakse ostja maksmiskohustus, enne kui müüja omandi üle annab. Kokkulepitud ettemakse kindlustab müüjale kokkulepitud tasu saamise juba enne kaupade teelesaatmist. Sellisel juhul annab müüja õigused kaubale üle koos kaubatarnega ning arveldamisel kasutatakse lihtmakseid või väljastatakse panga poolt ettemaksugarantiid. Teiselt poolt on aga ostja seisnud ebakindlam, sest tema peab oma kohustuse enne täitma, olemata kindel, kas ka müüja oma kohustusi täidab.

Mõlemapoolseid tagatisi pakub maksetingimusena rahvusvahelises kaubanduses ja siseriiklikult kasutatav akreditiiv. Akreditiivi puhul saab müüja makse pärast kaupade teelesaatmist, loobudes õigusest kaubale alles peale makse sooritamist akreditiivpanga poolt, kuna pank võtab endale kohustuse teha makse akreditiivis ettenähtud kauba- ja finantsdokumentide vastu, tagades sellega ka kogu dokumentatsiooni ja arvelduse liikumise oma kontrolli all. Kasutada võib ka dokumentaarset inkassot, mille puhul müüja saab makse peale kauba teelesaatmist, loobudes õigustest kaubale alles peale makse sooritamist ostja poolt ning pangad toimivad dokumentide ja arvelduste vahendajatena, võtmata endale reeglina mingeid maksekohustusi. Avatud arve puhul saab müüja makse peale kauba teelesaatmist, andes õigused kaubale üle koos kaubatarnega, arveldamine toimub panga vahendusel. Järelmaksuga tasumisel, kus kauba eest tasumiseks antakse tavaliselt pikem tähtaeg kui avatud arvega maksmisel, võib olla vajalik maksegarantii väljastamine ostja lepingujärgsete kohustuste täitmise kindlustamiseks.

Rahvusvahelises kaubanduses on lepingute sõlmimisel välja kujunenud mitmed tavad, mis on sageli ka süstematiseeritud. Olulisemaks õiguse allikaks, mida rahvusvahelises kaubanduses eksport-importtehingute tegemisel kasutatakse on süstematiseeritud tarneklauslid Incoterms 2000. Incoterms 2000 reguleerib müügilepingust tuleneva tarnekohustuse täitmist, kauba juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko üleminekut müüjalt ostjale, kulude kandmise jagamist lepingupoolte vahel, tolliformaalsustega seotud toimingute ja kulude jaotust, abistavate lepingute nagu veo- ja kindlustuslepingu sõlmimist, tagatisi ning muid kohustusi, mis on seotud müügilepingu täitmisega. Tarneklauslid ei reguleeri omandi ülemineku, maksetingimusi, vastutust lepingu mittetäitmise eest, pretensioonide esitamist, vaidluste lahendamist jm, mistõttu muudes tingimustes tuleb eraldi kokku leppida. Siin võib kasutada rahvusvahelisi tüüplepinguid, mida vastavas majandusvaldkonnas tuntakse ja tavaliselt kasutatakse.

Autor: Irene Kull