Konkurentsiseadus tagab äris ausa võistluse

Iseenesest ei oleks ju nagu midagi katki, kui vabaturumajanduse tingimustes saadakse suurt või ülisuurt kasumit. Hinnakujundus vabadel turgudel on lihtne: konkurentsitihedatel turgudel ei saa ükski turuosaline karistamatult tõsta hinda üle 5, sest vastasel juhul jääb ta oma klientidest ilma, kes liiguvad kaupade või teenuste uute pakkujate juurde. Monopoolsete ettevõtjate puhul puudub ostjal (sh tarbijal) valikuvabadus. Kus on siis tema vabadus vabaturumajanduse tingimustes? Kas tõesti saaks pidada normaalseks tõsta näiteks elektri või vee tariifi või ka telefoni kuumakset või kõnetariifi 10- või 100- või mida iganes kordseks? Konkurentsiseaduses ongi säte, et ebaõiglaste hindade või äritingimuste või ebavõrdsete lepingute sõlmimine turguvalitseva ettevõtja poolt on keelatud. Sellise põhireegli eiramist suurte ettevõtjate poolt ei saa ju seletada teadmatusega.

Konkurentsiseaduse põhimõtted kehtivad kõigis turumajandusega riikides, nii et maailmakodanikuna tõsiselt ettevõtlusega tegelevatele isikutele on konkurentsiõigusega kursis olemine hädavajalik, et oleks võimalik järgida äritegevuse häid kombeid ja tavasid.

Kõrge eetikaga isikutele aga pole ühegi seadusesätte tundmine isegi mitte vajalik, kuna nad oma tegevusega ei riku selliseid üldtunnustatud reegleid mitte kunagi. Teistest isikutest on osa jaoks muidugi seaduste sätted ilmtingimata vajalikud, et nad saaksid teada, mida endast kujutavad head tavad ja kombed. Ja muidugi kasutatakse seadusesätete tekste ka seaduse mõttest möödaminemise teid otsides.

Üheks teeks seaduse mõtte hägustamisel on võrrelda sarnaseid, kuid mitte võrreldavaid asju ehk kasutada illusionistlikke nippe. Nagu kirbud võivad küll elevandi seljas elada, kuid ei ole õige lahata kirpude elamistingimustest lähtuvalt elevandile eluks vajalikke tingimusi. Näiteks kui võrrelda kaupade tootjaid teenuste müüjatega (Nokia ? Eesti Telekom), siis need ei ole kindlasti mitte konkurendid ? ka maailmamastaap siin ei aita. Nokia toodetega konkureerivad kõik teised telefone tootvad ettevõtjad, kellel on kõigil võimalus oma kaupa samades piirkondades müüa, seega ta ei ole tingimusteta turguvalitsevas seisundis. Eesti Telefon (osa Eesti Telekomist) aga teenuste pakkujana omab lauatelefonide kasutajatega lepinguid ligikaudu 100 osas, s.t et isegi need, kes kasutavad teisi võrke helistamiseks, peavad täna maksma osaliselt teenuste eest Eesti Telefonile, seega on ta siin turguvalitsevas seisundis.

Tulles artiklis toodud teise näite juurde, siis lähtudes konkurentsiõigusest ei anna sadamate globaalne konkurents Tallinna Sadamale õigust sadama kasutajaid ebavõrdselt kohelda. Kui tulla Kreenholmi näite juurde, siis ei ole Kreenholm konkurentsiõiguse mõistes turguvalitsevas seisundis Eestis, sest samalaadset kaupa tuuakse Eestisse kogu maailmast.

Konkurentsiseaduse järelevalves ei saa globaalse karisma ja haardega põhjendada monopoli ülisuuri kasumeid mitte üheski riigis ja võrke omavate ettevõtjate kasumeid seda enam. Ühe turu paljaksröövimine teise kasuks viib majanduse tasakaalust välja. Ettevõtjatel tasub tähele panna, et konkurentsiseadused on kõikides riikides äravahetamiseni sarnased põhiliste põhimõtete osas ja suured volitused on sellistel ametitel nagu meie sideamet, energiaturu inspektsioon ja raudteeamet.

Kummastust tekitab endise hea kolleegi, pikaaegse maksuameti peadirektori väide, et on võimalik ühte ametit kellelegi ?sappa panna?, kuna ametid töötavad seaduste alusel ja on oma järelevalve tegevuses sõltumatud nii meil, Soomes kui ka mujal.

Tuleb tähele panna, et käesoleva aasta septembrist on määratletud konkurentsialased õiguserikkumised kuritegudeks (karistusseadustiku §d 399?402) ja neid menetletakse kriminaalmenetluse järgi.

Ma usun, et äritegevusega tegelevad isikud on arenenud ja jätkuvalt arenemisvõimelised ning nad kasutavad seda potentsiaali kõigi seaduste täitmiseks.

Autor: Aini Proos