Kaukaasia võlub karmi eksootikaga

Kaukaasia on kauge mägine maa, mis võlub eestlasi nii oma kultuuri, muhameedliku ühiskonna ja kommete kui ka karmi ja maalilise looduse ning väljakutset pakkuva Elbruse mäega. Viimast sõidab vallutama bussitäite kaupa rahvast, kellest kõik aga tippu ei jõua.

Ettevõtja Aivo Nadel ja Viiu Astel Hansapangast läksid tänavu suvel teele eesmärgiga käia ära Elbruse tipus, kuid päris tippu jõudis vaid Nadel. Sama seltskonnaga reisinud kunstnik Mall Nukke endale nii ambitsioonikaid eesmärke ei seadnud ? teda huvitas Elbrusest rohkem Kaukaasia ise.

?Külm hirmutas ära,? tunnistab 5000 meetri kõrgusel oma vallutusretke katkestanud Viiu Astel tagantjärele. ?Kümme sammu astusin, siis hingeldasin, üle 15 sammu peatumata astuda ei saanud, kuid kui peatusin, siis käed-jalad jäätusid.?

Päris tipust jäi tal puudu vaid 642 meetrit. Elbrusel on kaks tippu ? 5642meetrine läänetipp on 20 meetrit kõrgem kui idatipp, ning neljal inimesel nende 80-liikmelisest grupist jätkus jõudu käia ära mõlemas tipus.

Astel oli seni ilma mägironimise kogemusteta ja Elbrus oli üldse esimene mägi, mida ta vallutada proovis. Aga nagu vana ronija Nadel teab kinnitada, ei olegi kogemus niivõrd oluline ja reisidel on hakkama saanud ka täiesti ilma ettevalmistuseta inimesed. ?Päris nõrguke seda retke vist siiski läbi ei tee,? arvab Astel.

Tegelikult ei olnudki külm tõusu ajal vast kõige hullem, palju hirmsam oli tugev tuul, mis külma võimendas. Nadeli hinnangul võis öösel olla 10?15 kraadi, päeval 5?10 kraadi külma.

Tipu vallutamine algab aga kell 1 öösel ja seda vaid juhul, kui taevas on täiesti pilvitu, sest siis pole karta, et enne tagasijõudmist lumetormi kätte jääb. Tippu jõudmine viimasest laagripaigast võtab aega oma kaheksa tundi, kogu mäe vallutamiseks jalamilt alates kulub aga enam kui nädal.

Mäetipp alistatud, ei ole aga põhjust end veel lõdvaks lasta, sest tagasitee on veelgi raskem, kuna organism on väsinud ja inimene kaotab valvsuse. ?90 protsenti õnnetustest juhtubki laskumisel,? teab Nukke. ?Enne meie tulekut oli just kaks meest lõhesse kukkunud ? üks tõmmati surnult, teine poolsurnult välja.?

Seetõttu ei käida mägedes, ka ei laskuta üksi, vaid koos saatjaga. Astel, kes tuli 5000 meetri pealt üksi laagrisse tagasi, möönab nüüd, et kõige õigem tegu see ilmselt ei olnud.

Samas ei pruugi kogenud mägedeskäija kogu laskumist jalgsi ette võtta ? üks mees sõitis idatipust alumise tõstukijaamani lumelauaga. Elbrus ongi tegelikult suusakuurort, kuid see, mis kuurordi arengut takistab, on eurooplasele tülikas ligipääs.

Eestlased läksid bussiga, kuna see oli mugavaim viis varustust endaga kaasa võtta, ehkki paljalt sõidule kulub sellisel juhul nädal aega. Sõiduaega venitavad ka kohalikud miilitsad, kes ilma igasuguse põhjuseta pidasid ca iga tunni tagant bussi kinni, et siis külma õlut saada. Kui õlut poleks olnud, oleks alanud pikk dokumentide kontrollimise protseduur

Oma varustuse kaasavedamine on aga pea paratamatu, sest selle rentimise ja ostmise võimalustele kohapeal ei saa kindel olla. Mall Nukke murdis oma suusakepi ja otsis uut, kuid keset suve ei olnud tal seda kusagilt võtta. Kohapeal pakutavat varustust ei saa aga usaldada, mistõttu tuleb kõik Eestist kaasa võtta, arvab Nukke.

Samas on aga Kaukaasia hea odav maa, kus toit ei maksa peaaegu mitte midagi, ning ka öömaja ? meie üliõpilaste ühiselamuga sarnanev majutuskoht, kus eestlased pesemas käisid ? on soodne. On ka renoveeritud hotelle, kuid Euroopa hotellide hinnatasemeni need ei küündi.

Pesemisvõimalustega on turistil Kaukaasias raskusi ? peale ühiselamu duðiruumi, kust soe vesi just siis ära kadus, kui eestlased olid end sisse seebitanud, sai veel valida neljakraadise jõevee ja Kaukaasia eksootika ? külma veega sauna vahel. ?Aga selle pesematusega harjub ära,? kinnitab Nukke. ?Väidetavalt hakkab pea ka siis, kui kolm nädalat pole teda pestud, ise puhastuma.?

Telklaagrites elanud reisiseltskonna põhiliseks väljaminekuks olid mäepiletid ? üks tõstukiots maksis 140 rubla ehk 70 krooni. Millelegi muule seal raha eriti kulutada ei olegi ? Nukke leidis enda jaoks turgudelt vaid kohalike käsitöömeistrite viltesemeid, mis jäigi tema jaoks kitse- ja lehmajuustu kõrval ainsaks ostmisväärsuseks. Nadelil õnnestus osta aga lambanahkne müts, mis haises nii tugevalt, et kodus oli ta sunnitud selle ära viskama. Vaatamata sellele jäi eestlastel rahast puudu, sest keegi ei osanud täpselt hinnata vajamineva summa suurust ning maksekaartidega opereerima harjunud inimestena olid nad sattunud kohta, kus nendega ei olnud midagi võimalik peale hakata.

Mall Nukke, kes Elbruse vallutamise asemel eelistas madalamal kohalike elu-olu uurida, koges kaukaaslaste erilist suhtlus- ja abivalmidust. Ta nägi mägedes elavate balkarite ja all asuvate kabardiinide vastuolusid ning väikeseid tðetðeeni lapsi, kellesse peale tðetðeenide kallaletunge suhtuti kui teisejärgulistesse inimestesse.

Piiritsoonis ringi sõites said nad aga kohaliku miilitsaga võrreldes täiesti vastupidise kogemuse vene piirivalvuritelt. Kuna eestlastel polnud ühtegi pildiga dokumenti, sest need olid antud kohaliku ametniku kätte, siis liikusid nad ringi nimekirja alusel, mis andis võimaluse end grupist suvaliseks inimeseks tituleerida. ?Küllap nad teadsid, et meil pole võimalik kuhugi minna ? ilmselt ei olnud ümbritsevaid mäekurusid võimalik ületada,? arvab Astel.

Kaukaasia köögi üheks ja ainsaks märksõnaks on ?a?lõkk. Seda tehakse nii lambast kui ka kalast. ?a?lõki kõrval on märkimist väärt veel ka kohalikud juustud, kuid muid kulinaarseid elamusi ei leidnud sealt isegi kaasavõetud Michi nuudlitest ja kiirputrudest küllastunud eestlased. Kohalik konjak on seal aga puhastamata ja räige. Vein aga, vastupidi, äärmiselt magus ja tundliku maitsemeelega inimesele vastuvõetamatu, meenutab Nukke.