Anne Oja • 16. detsember 2002 kell 22:00

Tagasivaates lõõmavad kired

Endine välisminister Toomas Hendrik Ilves ütles reedel läbirääkimiste käigule tagasi vaadates, et väikesel Eestil ei olnudki suuri võite võimalik saada. ?Paremaid tingimusi kui Poolal, ei oleks me saavutanud,? rääkis Ilves. ?Mis on tulnud, on väga hea, parem, kui alguses loota võis. Samas on Euroopa Liidu laienemisel iga riigi puhul midagi, mis riivab.?

Ilves ei soovinud kommenteerida euroskeptik Igor Gräzini süüdistusi, nagu oleks Eesti 90ndate keskel jätnud Euroopa Liidule mulje, et ei saa ilma liitu kuulumata hakkama.

Endine valitsusjuht Mart Laar nimetas, et Eesti läbirääkimisi eurokõnelustel võivad kritiseerida vaid need, kes neidsamu läbirääkimisi ise pidanud on. Laar ütles, et Gräzini väited on nii lollid, et ei vääri pikemat kommenteerimist. Ta soovitas siiski Gräziniga mitte pahandada, kuna mehel on Laari sõnul alates 1987. aastast probleeme mäluga.

Täna ei saa kahelda vaid selles, et läbirääkimised olid Eestile rasked ning õiguste eest tuli võidelda. Samas pole paljud meid ootavad probleemid veel avalikkuseni jõudnud kasvõi seetõttu, et rahadega seotud küsimused olid lükatud läbirääkimiste viimasesse staadiumisse ja toimusid surve all stiilis ?kas olete pakutavaga nõus või liitumine lükkub määramata ajaks edasi.?

Minu meelest on meie läbirääkijad teinud ära hea töö, sest nende ees seisnud ülesanne oli väga raske. Koostasime _1999.aastal_ plaani, kuidas kavatseme läbirääkimisi pidada ning mida soovime saavutada. Üldjoontes suudeti sellest kinni pidada.

Parimaks tunnustuseks Eesti läbirääkijatele on Brüsselist aeg-ajalt kostnud pahameelepursked eestlaste nõudmiste peale. Alati võib väita, et üht-teist oleks saanud paremgi teha, kuid need väited jäävad teoreetilisteks ning ülesande raskust teades jätan mina need küll tegemata. Suurimaks saavutuseks loen seda, et Eesti suutis vastavalt oma kavale kaitsta paljudel aladel oma liberaalseid uuendusi ega võtnud endale liig suuri lühiajalisi rahalisi kohustusi.

Kus pandi läbirääkimistel mööda ja keegi ei saa enam midagi parandada, on et _90nendate_ keskel jäeti ELile mulje, et Eesti ei saa ilma viimaseta hakkama. Kogu Laari valitsemise aja jooksul toimusid mitte läbirääkimised, vaid lõputud järeleandmised. Brüsselis käidi mitte läbi rääkimas, vaid lihtsalt kohal. Eesti läbirääkimised ELiga on toimunud viimase jõupositsioonilt, Eesti inimesi ja ettevõtteid kahjustavad salakokkulepped tulevad ilmsiks hiljem. EL on väljapääsmatus olukorras, sest kui kandidaatriikide arvelt ei saa turuosa juurde, on EL kahe aastaga surnud.

Praegune valitsus sai kätte juba ette kaotatud malepartii, millest ta üritas midagi välja võluda. Praegu oleks õige oodata ära järgmine ühinemislaine, mis on 2007 või oodata isegi aastateni 2010-2015. Võiks ühineda siis, kui EL selleks ajaks on alles ja on muutunud viisakaks organisatsiooniks.

Hetkel kuum