Aastad ei ole vennad, teadis vanarahvas. Ja kui katsume nüüdsama saabunud 2003. hakatusel taha ja ette vaadata, ei paista too uus tõepoolest tulevat vana nägu. Maailm on rahutuks muutunud. Aga see ei ole peamine. Maailm ei ole vaikelu kunagi armastanud, ikka pendeldanud oma pikas ajaloos stabiilsemate ja ebastabiilsete perioodide vahel.
Alanud aasta ei näi kaasa toovat tõsiseid vapustusi Euroopale. Küll aga saab see pöördepunktiks mitmele siinsele rahvale, kaasa arvatud eestlastele. Meie jaoks kujuneb too tõsiasi lähiaja kõige olulisemaks sündmuseks. Lühidalt öeldult: samamoodi nagu viimased kümme või kaksteist aastat ei ole meil võimalik enam edasi elada ning olla.
Sõjaoht on suur. Tõsi, meie maailmajagu puudutab see vaid kaudselt. Kogu asi on vastutustundetult nii kaugele krutitud, et ükskõik kummale lahendusele ameeriklased lähevad - kas lahingutegevus ning Iraagi okupeerimine või hambutu türanni nurka surumine -, mõlemad tekitavad hulga vastureageeringuid, mis panevad tolle kandi praegusest veel rohkem kihama.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Islamimaailm käärib nii sisimas kui ka väliselt ja keegi ei tea, mitu võimuhullu Saddami või ajatollat peavad enne tulema ja sealseid ühiskondi nuhtlema, et alata saaks rahunemine. Nagu ei oska keegi ennustada, kui valusalt hakkavad Lähis-Idas lahvatavad leegid kõrvetama Euroopat.
Euroopas põeb oma põdemist sotsiaaldemokraatlik mõtlemine. Väljaminekud riigikassadest ületavad sissetulekuid. Kaugeleulatuvaid järeldusi ei pruugiks me siiski teha, sest demokraatlik Lääs on välja nuputanud tõhusa poliitilise süsteemi, mis hoiab ära äärmustesse langemise.
Kui sotsid lähevad raha kogumisel (maksustamisel) liiga ahneks ja raha jagamisel liiga heldeks, asendavad neid riigitüüril alalhoidlikumad erakonnad. Ja vastupidi: kui ühiskonna jõukusest osasaamisel hakkab jäme ots rikkamate ning edukamate kätte libisema, valitakse otsustajateks tagasi need, kes rõhuvad rohkem sotsiaalse õigluse peale. Sakslased ja rootslased tõrjusid möödunud aastal vajadust muutuda. Sotsiaaldemokraadid jäeti võimul. Niisiis tõstetakse nendes riikides pigem (kaudseid) makse, kui tingitakse kodaniku heaolus.
Esimesel pilgul võiksid Baltimaad rõõmustada: Euroopa jätkab hea onuna. Ent kui kaugemale vaatame, tekib kõhedus. Sest tõesti: kui Gerhard Schröder jääb kulunud klotse ümber tõstma ja Saksamaa majandus ei saa värsket tuult tiibadesse (praegu on majanduskasv seal vaevaline pool protsenti), hakkab Euroopa Liidu suurima doonorriigi paigaltammumine avaldama peagi mõju ka Eestile.
Ma tunnustasin selle loo algul vanarahva tarkust ja andsin mõista, et uus aasta nõuab meilt varasemast erinevat käitumismalli. Eestlaste omamüütidest on üks vägevaimaid usk, et iseseisvuse taastamine ja sellele järgnenud poliitilised ning majanduslikud saavutused on meie endi ettevõtlikkuse ning ettenägelikkuse vili. Ärgem kõigutagem innustavat usku. Paljud otsustused langetasid Eesti otsustajad tõepoolest õigel ajal ja õigel viisil.
Aga teisalt ärgem petkem ennast. Balti riikide üleminekuaega käsitas enamik Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika juhtpoliitikuid algusest peale erijuhtumina. Kui meid ei oleks õpetatud ja abistatud, kui meiega ei oleks vajaduse korral tõreldud ja vahel julgustuseks pead paitatud, jah, kui kaugele oleksime omal nõul ja jõul praeguseks jõudnud?
NATO ja Euroopa Liidu liitumiskutsed lõpetasid meie inkubatsiooniperioodi. See konkreetne tõik on kõige suurem erinevus lõppenud ja alanud aasta vahel.
2003 märgib veelahet. Eestil, nagu ka Lätil ja Leedul, ei piisa enam iseseisvuse pelgast deklareerimisest - lootuses, et teiste riikide hea tahe tagab meie omariikluse püsimise.
Hetkel kuum
Peakangelane sai kuriteosüüdistuse
Artikkel jätkub pärast reklaami
Iseolemine ELi ja NATO täisliikmena tähendab kõige muu hulgas ka neid vastutusi ning kohustusi, millest oleme seni katsunud kõrvale hiilida. Nüüdsest peale peame hakkama enda eest seisma mitte ainult sõnades, vaid ka tegudega, peame suures maailmas toime tulema. Muudatus on ränk ja kohutab paljusid. Iseseisvus ei ole meie rahvale kunagi varem nii tõsiseid nõudmisi esitanud.
Euroopa Liidus läheb meil raskeks, kinnitatakse. Kahtlemata. Aga EL on samas ka proovikivi. Meile avaneb maailma suurim piiranguteta ühisturg. Kui me ei suuda seal kanda kinnitada, siis - kus me suudame? Või sõnastagem too tõsiasi teistpidi. Kui Eesti lööb Euroopas läbi, püsib sealses konkurentsis, siis on meil lootust hakkama saada mujalgi.
Ja veel: sellest aastast peale on Euroopa asi ka Eesti asi. Eestlane ei ole enam ei kõrvalseisja ega pealtvaataja.
Autor: Enn Soosaar