Juhile jääb alati oht kõrgelt kukkuda

Teine Eesti tippjuhte iseloomustav omadus on tarve olla tegevjuht ja omanik ühes isikus. Ühemehefirma ja alustamisjärgus firma puhul teisiti olla ei saagi. Alguses tuleb ise rabada, keel vestil. Kuid hiljem, ettevõtmise kasvades on ilmselt otstarbekam palgata tegevjuhid ja igapäevasest juhtimisest distantseeruda, pühendudes rohkem firma strateegia ja taktika väljatöötamisele. Seepärast, kui firma läks uute omanike kätte, pole ilmselt otstarbekas seal tegevjuhina jätkata, sest nägemused võivad olla erinevad ja vabastamine seetõttu kiire. Samas on Eesti ettevõtluse moodne ajalugu sedavõrd lühike, mistõttu ärikultuur on alles kujunemisel. On ju Eesti ettevõtted kapitalistliku maailma mõistes (algus 1640ndatest Inglismaal) vanuselt siputuspükstes firmad. Ka nt Kalev ja Liviko, millel on vanad kaubamärgid, alustasid ärikultuuri mõttes taas tühjalt kohalt.

Kui allakäiva firma juhtide väljavahetamine on loomulik, siis kas juhte peaks töölt vabastama ka hästi toimivast ja kasumit teenivast firmast? Mõned eelpool loetletud juhid lahkusid just õitsengul firmadest. Senised juhid on ju palju kaasa aidanud firma heale käekäigule ja vääriksid ehk enamat. Samas ei saa teatud ajaloolisel etapil edukalt töötanud juhil lasta vaikselt pensionini ?tiksuda?. Ent niisugusel delikaatsel juhtumil võiks lahkumiskompensatsioon olla võrdlemisi helde.

Me ei tea kõiki tagamaid ja nähtavasti ei saagi teada. Lõppkokkuvõttes jääb õigus siiski omanikule.