Juhile jääb alati oht kõrgelt kukkuda

Kai Rimmel ja Ain Koitla Talleggist, Neeme Jõgi Tallinna Piimatööstusest, Peeter Raudsepp Ehitusmarketist, Maldar Mäesalu Kesko Foodist, Urmo Vallner Selverist, Toomas Tamsar Tallinna Kaubamajast, Hando Sinisalu Eesti Päevalehest, Meelis Kukk Viisnurgast, Jaan Kallas Sangarist, Mihkel Sims ETKst, Madis Võõras Klementist jt. Mis neid inimesi ühendab?

Äripäev märkab seaduspärasust, et avalikkusele ootamatult vabastatakse juhid töölt nendest ettevõtetest, millel on Eesti omanikud. Teine seaduspärasus kehtib nende juhtide kohta, kes on olnud enne ka omanikud, müünud siis oma ettevõtte, kuid jäänud ettevõtet edasi juhtima. Uuele, tihti välismaisele omanikule, pole niisugune asjade käik meeldinud. Äripäev prognoosib, et juhtide vahetus kirjeldatud põhjustel sel aastal jätkub.

Esimene tendents ? Eesti omanikud on äkilise ja talupoeglikult raske käega ? võib kahjustada firmade mainet. Tarnijad ja kliendid, kes üldjuhul eelistavad olukorra stabiilsust, ei pruugi mõista, mis siis ikkagi lahti on ja vajaksid ehk avameelsemat selgitust firma enda huvides. Tegevjuhile võivad ju järgneda teisedki spetsialistid. Kuivõrd aga lahkumine toimub tavaliselt poolte kokkuleppel, siis ei saa firma nõukogu ehk siis omanike esindaja detailidesse väga laskuda. Vaid mõni üksik vabastatud juht on ise olnud jutukam. Välismaal on rohkem juurdunud praktika, et tegevjuhi lahkumisest teatatakse vähemalt pool aastat ette, maandumine on ehk pehmem.

Teine Eesti tippjuhte iseloomustav omadus on tarve olla tegevjuht ja omanik ühes isikus. Ühemehefirma ja alustamisjärgus firma puhul teisiti olla ei saagi. Alguses tuleb ise rabada, keel vestil. Kuid hiljem, ettevõtmise kasvades on ilmselt otstarbekam palgata tegevjuhid ja igapäevasest juhtimisest distantseeruda, pühendudes rohkem firma strateegia ja taktika väljatöötamisele. Seepärast, kui firma läks uute omanike kätte, pole ilmselt otstarbekas seal tegevjuhina jätkata, sest nägemused võivad olla erinevad ja vabastamine seetõttu kiire. Samas on Eesti ettevõtluse moodne ajalugu sedavõrd lühike, mistõttu ärikultuur on alles kujunemisel. On ju Eesti ettevõtted kapitalistliku maailma mõistes (algus 1640ndatest Inglismaal) vanuselt siputuspükstes firmad. Ka nt Kalev ja Liviko, millel on vanad kaubamärgid, alustasid ärikultuuri mõttes taas tühjalt kohalt.

Kui allakäiva firma juhtide väljavahetamine on loomulik, siis kas juhte peaks töölt vabastama ka hästi toimivast ja kasumit teenivast firmast? Mõned eelpool loetletud juhid lahkusid just õitsengul firmadest. Senised juhid on ju palju kaasa aidanud firma heale käekäigule ja vääriksid ehk enamat. Samas ei saa teatud ajaloolisel etapil edukalt töötanud juhil lasta vaikselt pensionini ?tiksuda?. Ent niisugusel delikaatsel juhtumil võiks lahkumiskompensatsioon olla võrdlemisi helde.

Me ei tea kõiki tagamaid ja nähtavasti ei saagi teada. Lõppkokkuvõttes jääb õigus siiski omanikule.