Esimene põhimõte ? iga inimene on väärtuslik

Rehabilitatsioonist pole samas täna huvitatud ükski institutsioon, mistõttu inimene lükatakse lihtsalt kõrvale. Tekib mulje, et inimressurss on Eestis piiramatu ning tema hoidmisest ja tähtsusest käiakse rääkimas vaid Pärnu konverentsidel. Seda ka ainult põhjusel, et välismaalt saabunud lektorid teemat üleval hoiavad.

Äripäeva repliigis 17. jaanuari lehes viidatud ideel vabatahtlikust tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusest ei ole edasiviiva idee väärtust, sest täna juba ollaksegi soovitavas olukorras. Vabatahtlikult võivad ettevõtted kindlustada tööandja vastutust ka täna. Mõned eesrindlikumad seda ka teevad. Probleem ongi selles, et ainult eesrindlikumad ? s.t sellised, kes tähtsustavad inimressurssi ning ettevõtte jätkusuutlikust. Samas leidub iga korraliku ettevõtte kohta sadu selliseid, kus töötingimused olematud ning töötajate tervise ruineerimine reegliks. Vaid üksikuid õnnestub selle eest vastutama panna.

Naeruväärne on kutsehaiguste statistikast tehtud järeldus, nagu oleksid inimesed iga aastaga tervemad. Kogu kutsehaiguste diagnoosimise süsteem on kindlustusseltside liidu hinnangul üles ehitatud nii finantseerimise (mis on peaaegu olematu) seisukohast kui ka organisatoorselt selliselt, et kutsehaiguse tuvastamine oleks võimalikult komplitseeritud. Ühiskond peaks ometi kord tunnistama tegelikku olukorda selles valdkonnas. 129 diagnoositud kutsehaigust eelmisel aastal on häbiväärne tulemus ? kui võrrelda Eestit kutsehaiguste osas teiste Euroopa riikidega, siis ?normaalne? diagnoositud kutsehaiguste arv Eestis peaks olema suurusjärgus 3000 juhtumit aastas. Või on meil Euroopaga võrreldes nii ideaalsed töötingimused, et inimesed lihtsalt ei haigestu?

Tegelikult on kõik need 3000 haiget aastas olemas. Asi on selles, et paljusid neist ravitakse täna ravikindlustuse (Haigekassa) niigi piiratud vahendite arvelt ning haiguse seos töötingimustega ja tööandja vastutuse küsimus ei huvita kedagi. Siinkohal on ka mõistetav tööandjate nõudmine, et TÕKi jõustumisega peaks mingis osas langema ravikindlustusmaks, kuna kulusid hakataks hüvitama teisest süsteemist. Mis omakorda on vastumeelt poliitikutele, sest tekkimata jääb loodetud lisaressurss ravikindlustuseelarvesse.

Tööandjad omakorda justkui kardavad selget süsteemi. Kui seadusi jälgitaks täie rangusega ning iga tööandja kannaks täit vastutust töötajate ees, siis eksisteeriksid juba täna eelpool nimetatud 3000 haiget aastas. Olen 100 kindel, et sellisel juhul oleksid tööandjad vägagi seaduse jõustumise poolt. Seda põhjusel, et vastasel korral väljuksid kulud kontrolli alt. Kuidas firma saabki osata oma eelarvesse tööõnnetusi ja ?haiguseid planeerida? Palju lihtsam on maksta kindlustusmakseid ja hoida töökeskkond korras. Muidugi uudishimust võiks ju huvi tunda, kui paljudel firmadel selline eelarve rida olemas on.

Järeldus saab olla vaid üks ? tänane süsteem ei toimi. Kui Eesti riik soovib oma nappi tööjõuressurssi hoida, siis on tõhusa TÕK süsteemi loomine hädavajalik. Sellise süsteemi, mis täidab kolme põhilist eesmärki:

1. tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamine nii, et tööandjad on kohustatud ja samas motiveeritud looma turvalise töökeskkonna;

2. tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu kannatanule kahju hüvitamine ? see tähendab ravikulude kandmist, saamata jäänud töötasu kompenseerimist;

3. rehabilitatsioon ? see on kannatanu tagasitoomine normaalsesse tööellu, õpetades talle uue ameti, kohandades ümber töökoha põhimõttel, et iga inimene on meile väärtuslik.