Õllemaakonna kraanid kuivavad

Teiste maakondade seas paistab Lääne-Virumaa silma sellega, et maakonnas leidub lausa kaks õlletootjat ? Viru Õlu ja Nigula Õlu. Ometi domineerivad siinsetes kõrtsides Saku ja A. Le Coq. Nagu kõikjal Eestis.

Ise ma õlut väga ei armasta. Sõltumata margist teeb uimaseks ja ajab sisikonna kihevile. Nii et õlleeksperdi austavast nimetusest võin ainult unistada. Võib-olla suuremad õllejoojad on kestvate katsetuste tulemusena enda jaoks paika pannud, milline kesvamärjuke parem, milline kehvem. Kuna ma ise ei oska õlle maitsest eriti lugu pidada, valin marki eeskätt huvitavuse järgi.

Peaaegu alati, kui kõrtsis õlletarbijate seltskonda satun ja õlut mekkida tahan, avastan kraanidelt kahe või isegi ühe suurtootja logo. Muudes maakondades, kus oma õlletehast pole, on see veel kuidagi aktsepteeritav. Kahe tehasega Lääne-Virumaal aga võiks ometi kõrtsist kohalikke õllemarke saada. Lihtsalt huvi pärast.

Püüdsin paari kõrtsipidaja käest uurida, miks neil ainult suurtootjate kraanid letil uhkeldavad. Vastused olid põiklevad. Alles siis, kui lubasin kindlasti mitte nimesid ja muid viiteid kasutada, viidati moka otsast hinnale ja lepingutele.

Nojah, ega suurtootjatele saa siduvaid lepinguid pahaks panna. Ja ei tea ma sedagi, millised lepingulised suhted kõrtside ja õlletehaste vahel täpselt valitsevad. Usun, et need pole tegelikult väga julmalt siduvad. Ju käib asi ikka nii, et suurtootjad teevad asjaajamise lihtsamaks, pakutavad soodustingimusi ja kulutavad rohkem raha kõrtsipidajatega heade suhete hoidmisele. See on nende õigus.

Terake rohkem patriotismi võiks Lääne-Viru õllemaakonna kõrtsmikel olla küll. Vähemalt nõnda palju, et kohalik pudeliõlu igal pool saada oleks.

Autor: Vahur Afanasjev