• OMX Baltic0,36%301,09
  • OMX Riga0,11%893,94
  • OMX Tallinn0,29%2 074,65
  • OMX Vilnius0,64%1 210,13
  • S&P 5000,83%6 279,35
  • DOW 300,77%44 828,53
  • Nasdaq 1,02%20 601,1
  • FTSE 100−0,32%8 795,34
  • Nikkei 2250,06%39 810,88
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,85
  • GBP/EUR0,00%1,16
  • EUR/RUB0,00%92,92
  • OMX Baltic0,36%301,09
  • OMX Riga0,11%893,94
  • OMX Tallinn0,29%2 074,65
  • OMX Vilnius0,64%1 210,13
  • S&P 5000,83%6 279,35
  • DOW 300,77%44 828,53
  • Nasdaq 1,02%20 601,1
  • FTSE 100−0,32%8 795,34
  • Nikkei 2250,06%39 810,88
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,85
  • GBP/EUR0,00%1,16
  • EUR/RUB0,00%92,92
  • 17.02.03, 00:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Venemaa vana Euroopa ja uue Ameerika vahel

President Vladimir Putini vihjed, et Venemaa võib oma seisukohta Iraagi osas muuta, on märk sellest, et Moskva on oma postsovetlikust ülbusest üle saamas ja järjest enam võimeline nägema oma tegelikke huve.
Iraagi kriisi algusest saadik on Venemaa lasknud ÜRO Julgeolekunõukogus (JN) esitada süüdistusi USA ?unilaterismi? vastu Prantsusmaal. President Putin hoidus ka ühinemast kantsler Schröderi avaliku vastuseisuga igasugusele sõjalisele aktsioonile Bagdadi vastu.
Putin näeb erinevust viisis, kuidas USA tajub Prantsusmaad ja Saksamaad ja teisest küljest Venemaad. Külma sõja aegsest liidust pärinev viivitlev empaatia Prantsusmaa ja Saksamaa suhtes on teravas kontrastis USA välispoliitika ettevaatlikkusega postsovetliku Venemaa suhtes. Kui Putin mõtlematult ühinenuks Prantsuse ja Saksa kahtlejate kooriga, oleks ta kaotanud suure osa heatahtlikkusest ja vaevaga kogutud usaldusväärsest mainest. Erinevus Pariisi/Berliini ja Moskva vahel on sügav. Prantsusmaa ei ole huvitatud üksnes Iraagi naftast ega hooli ka Saksamaa kantsler üksnes arvamusküsitlustest.

Artikkel jätkub pärast reklaami

Nii Prantsusmaale kui ka Saksamaale on Iraagi küsimus sulatusahi omaenda välis- ja julgeolekupoliitika sepistamiseks ELi jaoks. Washington tervitab abi suures osas ?vanast? kommunistlikust Ida-Euroopast koosneva ?uue Euroopa? poolt, et kallutada tasakaal kontinendil tagasi USA huvide poole.
Sel Euroopa jaoks tähelepanuväärsel hetkel võidakse Venemaal sattuda kiusatusse elustada transatlantiliste erimeelsuste lõkkelepuhumise poliitika. See on iganenud, anakronistlik poliitika, kuid sellest hoolimata mäletavad seda armastavalt paljud inimesed Vene välispoliitilise eliidi hulgast.
Teised võivad Prantsusmaa ja Saksamaaga ühinemist näha kui vahendit Venemaa jaoks ?ühineda Euroopaga? palju võrdsematel tingimustel, kui praegu pakutakse. Mõlemad seisukohad on pettekujutlused. Tänapäeval on Venemaa suurim mure Venemaa ise. Ta ülimaks huviks on uuendada oma majandus, poliitiline süsteem ja ühiskond. Eesmärgi saavutamiseks on Venemaale vaja nii vaenutsemise puudumist USAga kui ka tõeliselt tugevat ja sügavat suhet superriigiga. Kuni Venemaast saab magnet USA investeeringutele, tuleb toetuda kahele sambale: julgeolekualasele koostööle ja partnerlusele energia valdkonnas.
Venemaa otsestes riiklikes huvides on luua USAga erisuhted, et toetada oma moderniseerimisstrateegiat ja tegeleda arvukate julgeolekuprobleemidega Euraasias. Nende hulgas on massihävitusrelvade vohamine Venemaa piiri ääres, rahvusvaheline terrorism ja narkootikumide salakaubandus ning sõjaka islami väljakutse.
Putin on õigesti öelnud, et maailmas on palju tähtsamaid asju kui Iraak, sh ÜRO Julgeolekunõukogu roll ja volitused. Traditsiooniliselt vaatles Moskva JN alaliselt vetoõigusega istekohalt. See andis Venemaale garantii ?rahvusvahelise poliitilise immuunsuse? suhtes. Suurvõimu staatus JNis jääb väärtuslikuks kaitsevalliks, kuid polariseerumisjärgses maailmas on mitteametlikud mängureeglid muutunud. Praegu on nõukogu efektiivsuse tõstmiseks vaja ÜRO mehhanismide kaudu õppida töötama koos uuel moel domineeriva USAga. Siin on Venemaal palju õppida Suurbritannia käest.
Venemaal on Iraagis finants- ja majanduslikud huvid. Aga kuni võimule jääb Saddam, ei näe Moskva võlgade tasumist Iraagilt. Porgandit hoitakse edasi Venemaa nina ees, kuid haardeulatusest kaugemal. Naftalepinguid sõlmitakse ja tühistatakse, nagu hiljuti juhtus Venemaa suurima naftakompanii Lukoiliga. Saddami-järgses Iraagis võidakse need võlad ja potentsiaalsed lepingud annulleerida, kui Venemaa ei osale Iraagi vabastamises Saddamist.
Oma praeguse ja paljukurdetud sõltuvusega maailma naftahindadest peab Venemaa olema sellise rolli mängimisest väga huvitatud, eriti kuna Iraagi nafta hakkab vabalt maailmaturule voolama. Majanduslik integratsioon ELiga ja julgeolekualane partnerlus USAga on Venemaa moderniseerimise eduretseptiks. Iraagi osas peab hr Putin otsustama Venemaa riiklikes huvides.
© Project Syndicate
Autor: Dmitri Trenin

Seotud lood

Äriplaan 2026

Äriplaan 2026

Uurime välja Eesti majanduse arengusuunad 2026. aastal, et ettevõtjatel ja tippjuhtidel oleks, millele tuginedes järgmist aastat planeerida.

Kas eksport ja kaitsetööstuse areng võiksid Eesti majandusele uue käigu sisse aidata? Kuidas näevad Põhjamaade ettevõtjad ja tippjuhid Eesti võimalusi rahvusvahelisel areenil ning kas nad plaanivad siia investeerida? Kuhu investeerivad ning millele tõmbavad pidurit Eesti ettevõtjad? Missugune on riigi äriplaan 2026. aastaks? Kõigile nendele küsimustele saad vastuse 17. septembril Eesti mõjukaimal majanduskonverentsil Äriplaan!

Enda kogemust tulevad Eestisse jagama ülemaailmse ulatusega Rootsi masina- ja metallitööstusettevõte Hanza AB asutaja ja tegevjuht Erik Stenfors ning Telia Company president ja tegevjuht Patrik Hofbauer.

  • Toimumisaeg:
    17.09.2025
  • Alguseni:
    2 k 12 p 20 t
  • Toimumiskoht:
    Tallinn

Hetkel kuum

Podcastid

Tagasi Äripäeva esilehele