Õhuahmimine Euroopas

President Chiraci endale võetud rolli sobiva diplomaatilise käitumise eksperdina ei saa võtta tõsiselt isegi need, kes tunnevad ja armastavad Prantsusmaad. Tema purset võib seletada kui märki pettumisest asjaolu tõttu, et Prantsusmaa mõju ELis on lahjenenud. Nagu kuningas Learil pärast kuningriigi kaotamist, pole ka Prantsusmaal oma kaotatud mõju osas midagi muud teha kui jõuetult raevutseda.

Konflikt Euroopas ulatub aga sügavamale kui Prantsusmaa aegunud hiilguse teema. Olen alati olnud skeptiline ELi ?ühise? välispoliitika suhtes. Kuidas õigupoolest võiks oodata, et näiteks selline riik nagu Prantsusmaa hääletatakse ELi partnerite poolt maha olulistes välis- ja julgeolekupoliitilistes küsimustes? Parimal juhul võib Euroopa loota ?mõnevõrra ühisemale? välis- ja julgeolekupoliitikale.

Olen pikka aega töötanud, et tagada ELis ?tunduvalt ühisem? välispoliitika. Seetõttu olen ma mures praeguse lõhe pärast Iraagi küsimuses nii ELis kui mõnede liikmesriikide ja USA vahel. Kui kaheksa Euroopa liidrit avalikustasid oma üleskutse suureneva transatlantilise lahkheli lahendamiseks, süüdistati neid Euroopa ühtsuse õõnestamises. Miski ei saa olla ebaõigem. Nad väljendasid lihtsalt juba eksisteerivat ühtsuse puudumist.

Kõik algas eelmisel sügisel, kui Saksamaa kantsler Gerhard Schröder, kes püüdis meeleheitlikult võimul püsida, muutis Iraagi Saksamaa valimiskampaania teemaks. Ta mängis sakslaste patsifistlikele tunnetele. Kuid deklareerides, et ta ei toeta mitte mingil tingimusel sõjalist aktsiooni Iraagi vastu, õõnestas ta ÜRO püüdlusi avaldada Iraagi desarmeerimisele maksimaalset survet.

Seejärel süleles Saksamaad Prantsusmaa. Prantsuse välispoliitilised meetodid on tihti hämarad ja neid on raske de?ifreerida, kui pole päevselge, milles prantslaste arvates nende huvid seisnevad.

Frankide ja sakside leppimise ajalugu on muidugi muljetavaldav. Ei saa aga enam enesestmõistetavaks pidada, et teised EL riigid automaatselt ratifitseeriksid nendevahelised lepped kui ühiste strateegiate teejuhid. See kehtib eriti juhul, kui nende eesmärgiks on ?alternatiivi? loomine USA juhtivale rollile julgeolekupoliitikas. EL laienemine mitme Kesk- ja Ida-Euroopa riigi võrra tugevdab vastupanu sellesuunalistele Prantsuse-Saksa algatustele.

Kaheksa Euroopa liidri kiri ja hilisem Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ?Vilniuse kümne? avaldus näitasid, et Prantsusmaa ja Saksamaa ei saa dikteerida Euroopa tegevuskava, mis põhjustab transatlantilisi lahkhelisid. See on ilmselt tekitanud frustratsiooni.

Lõhe ELi ja NATO vahel on suurendanud relvastatud konflikti ohtu Iraagiga, kuna surve Iraagile ÜRO resolutsioonide täitmiseks on nõrgenenud. Chirac ja Schröder ei paista seda taipavat. See pole just Euroopa hiilgeaeg, eriti nüüd, kus ELis arutatakse teksti üle, mis kutsub ELi valitsusi üles ?aktiivselt ja siiralt toetama Liidu ühist välispoliitikat.?