Eesti ettevõtluse konkurentsivõime jääb Euroopale alla

Miks siis Eesti inimesed ettevõtjateks hakata ei taha? Räägime ju näiteks välisinvestoritele, kuidas Eesti maksusüsteem, tööjõud, seadusandlus ja asukoht soodustavad siin ettevõtlusega tegelemist.

Kuni 1990ndate keskpaigani valitses majanduses tõeline ettevõtlusbuum: ridamisi rajati uusi ettevõtteid ning nende inimeste osakaal, keda võib nimetada ise endale tööandjateks, kasvas kiiresti. Siis aga kasvu kiirus rauges. Tagantjärele võib tõdeda, et 1990ndate algusesse koondus terve põlvkonna inimeste ettevõtlussoovi teostamine. Paljud, kes ei saanud nõukogude ajal oma äri ajada, tegid unistuse teoks niipea, kui selleks võimalus avanes. Aktiivsuse selline tase ei jäänud paraku püsima ning sellel on teatud põhjused.

Kõige vähem on ettevõtjaid neis piirkondades, kus domineeris suurtööstus või põllumajanduslik suurtootmine. Nii Ida-Virumaa kui ka Kesk- ja Lõuna-Eesti madala ettevõtlusaktiivsuse põhjused tulenevad nende piirkondade majanduse iseloomust. Tegemist on kogu maailmas levinud probleemiga: näiteks Suurbritannia suurte kaevanduste ja tehaste piirkondades on ettevõtlusaktiivsus madal, sest idee oma äri alustada tundub võõras. Kokkupuude ettevõtlusega on vähene.

Majanduse stabiilse kasvu üks eeldus on uute ettevõtjate tekkimine. See omakorda tähendab, et inimesed tahavad, oskavad ja julgevad oma firmat alustada. Ajaloo pärandit üle öö muuta ei saa, aga suhtumist ettevõtlusesse, hoiakuid ja teadlikkust saab mõjutada küll.

Riigi poolt loodud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse üks strateegilisi eesmärke on uute alustavate ettevõtete arvu suurendamine ja tegutsevate ettevõtete arengu ning eluvõime kindlustamine. Selleks on loodud terve kompleks programme ja teenuseid, mis on suunatud konkreetselt nii alustaja ettevõtja toetamiseks ja arendamiseks kui ka ettevõtluskeskkonna parendamiseks. Neid programme finantseeritakse Eesti ja Euroopa Liidu rahadest.

Üks võimalus tekitada uut ettevõtlust on teadlikkuse tõstmine ja hoiakute muutmine. See on pikaajaline töö, mis algab juba haridussüsteemi esimestel astmetel ja hõlmab kõiki elanikkonna gruppe, kelle hulgast ettevõtjaid võiks tekkida. Reeglina ei alusta koolipingist tulnu kohe ettevõtlusega, kuid pärast palgatööd keskmise suurusega või suurettevõttes ja nn süsteemi tundma saamist, on oma äri alustamine arvestatav alternatiiv senisele karjäärile. Taoline ettevõtlusesse sisenemise mudel on tüüpiline kogu maailmas. Tihti saab oma äriga alustamise tõukeks olukord, kus aktiivne palgatöötaja jääb töötuks ning otsustab edasises karjääris olla ise endale tööandja.

Ettevõtluse tekkele aitab tõhusalt kaasa kvaliteetne elukeskkond ? õppe- ja vaba aja veetmise võimalused, inimestevahelised koostöövõrgustikud kõige erinevamates vormides, elanike informeeritus oma piirkonnast, suhted omavalitsuse ja riigiga ning palju muud, mis on vajalikud täisväärtusliku elu elamiseks. Vältimatu on ka korralikud ühendusteed, side ja muu infrastruktuur.

Ettevõtlusaktiivsuse teine pool on uute ettevõtete kvaliteet ehk võime ellu jääda ja kasvada ning laieneda. Selleks saab riik pakkuda ettevõtjale teavitust ja koolitust ning teatud juhtudel ka täiendavat finantseeringut. Eestis pakutakse ettevõtjale läbi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse näiteks nõustamis- ja koolitustoetust, ümberõppe ja täiendkoolituse toetust, tootearenduse toetust ning laienemiseks vajalikku infrastruktuuri arendamise toetust. Riikliku tugisüsteemi idee on maandada osasid nende ettevõtjate riske, kelle toodetele või teenustele on turgu ja kes tegutsevad riigile prioriteetsete valdkondades, näiteks alkoholiga kauplemine pole riigi prioriteet, küll aga on uudse tehnoloogia rakendamine.

Meie kogemuste kohaselt on ettevõtja, kellele riik pakub lisandväärtust, edukas ka kommertspankadest laenu saamisel. Nii sünnib jätkusuutlik ettevõtja, kelle tekkes on avalikul sektoril positiivne roll.