Kas finantsrevolutsioon Euroopas jätkub?

Viimase kahekümne aasta jooksul on Euroopa kogenud finantsturgude tohutut laienemist traditsioonilise finantssüsteemi arvel, mis põhineb suurte pankade ja firmade lähedastel suhetel. Avalikustamise standardid kogu mandril on täiustunud, nagu ka vähemusaktsionäre kaitsvad seadused. Näiteks ei olnud enne 1980. a ühelgi praegusel Euroopa Liidu liikmel, v.a Prantsusmaa ja Rootsi, siseinfovaldajate vastast seadust. 2000. aastaks oli selline seadus kõigil ELi liikmetel.

Mis sellise muutuse põhjustas? Kas sellest on kasu kõikidele EL riikidele ja kas see püsib ELi laienedes?

Suhetel põhinev finantssüsteem toimib paremini, kui turud ja firmad on väiksemad, õiguskaitse nõrgem, avalikku infot vähe ja innovatsioon toimub aeglaselt. Pankadel on firmade juhtidega lähedased, pikaajalised ja kaitsvad sidemed peamiselt sellepärast, et panga osalus on raskesti realiseeritav. See pakub suurt stabiilsust, kuid finantseerimisele ligipääsu vähendamise ja tulevikuvõimaluste vähendamise hinnaga.

Turul põhinev finantssüsteem toimib paremini, kui majandused ja firmad on suuremad ja formaalsemalt organiseeritud, seadusi jõustatakse paremini ning läbipaistvus on suurem ja innovatsioon pidev. Turul põhinev süsteem loob uusi firmasid, uusi tehnoloogiaid ja rohkem finantseerimisvõimalusi, kuna investorid hindavad firmasid sõltumatult.

Finantssüsteemid ei teki aga selle põhjal, et nad teatud keskkonnas paremad on. Evolutsiooniprotsessi moonutavad mõjukate äriringkondade huvid. Viimase kümnendi jooksul on kaubanduse liberaliseeri-mine ja rahaline integratsioon toetanud turupõhise finantseerimise laienemist Euroopas.

Liberaliseerimine avas pangad ja firmad väliskonkurentsile, piirates valitsuste võimalust sekkuda kodumaiste ettevõtete kaitseks. Samuti otsustas Euroopa Komisjon, et subsiidiumid riigiettevõtetele on ebaseaduslikud, kui need moonutavad liikmesriikide vahelist konkurentsi, kuna euroga kehtestatud eelarvekord lõpetas levinud valitsuse subsideerimise, mis on oluline määre suhtepõhistele süsteemidele.

Korporatsioonide võlakirjade hulk kolmekordistus pärast seda, kui euro kasutuselevõtt elimineeris vahetuskursiriski.

Praegu aga, mil Euroopa sisemised majanduspiirid on suuremalt jaolt likvideeritud ja poliitiline eesmärk on nihkunud poliitilise ühenduse suunas, ei pruugi integratsioon enam nii turusõbralik olla. Mida rohkem poliitilist võimu tsentraliseeritakse, seda rohkem võib keskvõim turu arengusse sekkuda. ELi poliitikat siiani iseloomustanud turgu pooldav tendents võib teise suunda pöörduda.

Heterogeensete riikide poolt loodud kaubanduspiirkondades kalduvad kinnistunud huvid erinevad olema ja piirideülesel tasandil võib lobitöö keeruliseks osutuda. Poliitilisel integratsioonil võib turgude arengule olla hoopis vastupidine mõju. Kapitali äravoolu oht loob tugeva stiimuli hoida strateegiaid turusõbralikena, kuid seda pidurdatakse, kui naabruses olevad poliitilised üksused liituvad. Turu vastu seisavad võimsad äriringkonnad, mis krediidihindamisele ja riskijuhtimisele eelistavad ?põhioskust? ? heade sidemete omamist. Neil on ka võime õnnestunult turu vastu organiseeruda, eriti väikeriikides, kus rahandustegelased moodustavad selgelt määratletava rühma, mille liikmed on sageli käinud samades eliitkoolides ja samades klubides ning vastastikku abiellunud.

Küsimus pole selles, kas Euroopa peaks liikuma turupõhise finantssüsteemi poole. Tegelik probleem seisneb selles, kas Euroopal jätkub poliitilist tahet jätkata selles suunas liikumist ja kas ELi riigid suudavad tugevdada institutsioone, mis on vajalikud selleks, et finantsturgudest maksimaalset kasu saada. On oht, et turge edendavad reformid toovad kasu Põhja-Euroopale, kuid kahjustavad Lõuna-Euroopa vähearenenud regioone, võttes neilt ära suhtepõhise süsteemi. Nendes regioonides õõnestavad korruptsiooni kõrgem tase ja maksupettused ning keskmisest väiksemad ettevõtted usaldusväärse info levimist, mida finantsturud vajavad. Osaliselt selletõttu on ELi laienemine kõige olulisem poliitilise unifitseerimise jaoks, mis kehutab mõjukaid äriringkondi kesktasandil lobitööd tegema. Euroopa Komisjoni reegel, et mõned otsused peavad olema üksmeelsed, raskendab monopoolse võimu praktiseerimist, vähendades ohtu, et tsentraliseeritud valitsust saab turgude vastu kasutada.

See on seda tähtsam, et liidrid nii USAs kui Euroopas hakkavad globaliseerumisvastast liikumist välja mängima. USA korporatsiooniskandaalid õõnestasid turu moraalset seisundit, samas kui internetimulli lõhkemine nõrgendas selle majanduslikku usaldusväärtust. Turupõhise finantseerimise ebasoodsad mõjud võivad tugevdada Euroopa turuvastaseid jõude. EL võib turuvastast trendi rünnata, edendades struktuurireforme Lõuna-Euroopa riikides ja keskendudes laienemisele, et suurendada majanduslikku konkurentsi. See peab aga säilitama selge võimude lahususe kohalike ja keskvõimu vahel igal tasandil, et säilitada tugev konkurents ja huvide mitmekesisus.

Raghuram Rajan ja Luigi Zingales on raamatu ?Saving Capitalism from the Capitalists? kaasautorid.