Pangad annavad taas repo- ehk aktsiate tagatisel laenu. Tavaliselt 50 ulatuses juba omandatud aktsiate turuväärtusest. Viimased negatiivsed mälestused pärinevad 1997. aastast, mil just repolaenud põhjustasid börsivaringu. Õigem oleks öelda: ei põhjustanud, küll aga tegid oluliselt järsemaks. Kuid ilmselt on börsindus taas sedavõrd aktiivseks muutunud, et teisi rahastamisallikaid napib. Kas meid võib oodata uus ülereageerimine ja valus langus?
2003 ilmselt 1997. a mullistusi siiski karta pole. Selleks on meie investeerimisaktiivsus liiga madal, seevastu riskikartlikkus palju kõrgem, ka välisinvestorite horde meie börsil ei tähelda. Tollal oli palju hasarti, iga uudis oli hea uudis, pea iga emissioon kulges edukalt tõusu suunas, peaaegu iga aktsia kallines. Börs oli võimalus. Täna on palju alternatiivseid investeerimisvõimalusi, mis 1997 olid tunduvalt ahtamad. Kas või investeerimine kinnisvarasse. Muidugi ehitati ka siis maju, aga mitte nii palju kui praegu. Taas täpsustus: eluasemelaenu küll võeti, aga ehitama ei hakatud, vaid pandi laen börsile, et kahekorruselise maja asemel ehitada neljakorruseline. Võib-olla võeti aktsiatele omakorda repolaen peale, sest tollal olid kõik vahendid lubatud ja kõik teed viisid Rooma. Kauboikapitalism.
Tõenäoliselt jäi palju maju ka ehitamata, neljast korrusest ei saanud püsti võib-olla ühtainustki, sest börsikrahhis leidis aset aktsiahindade üle nelja kordne langus. Peale Hansapanga polnud teised pangad distsiplineeritud mängurid ega asunud repolaenude tagatisi, s.o aktsiaid endid, õigel ajal müüma. Vastupidi ? Hoiupanga eestvõttel moodustati kartellileping, milles osalejad, aga sinna kuulusid kõik tollal eksisteerinud kommertspangad peale ühe, hoolimata aktsiahindade pidevast langusest ei müünud oma klientide tagatisaktsiaid. Lootes niiviisi vääramatut hinnalangust peatada. Sellega astuti kõrvale enda kehtestatud mängureeglitest, niivõrd-kuivõrd neid reegleid üldse oli. Hansapangast oli hiljem kuulda, et nende visamad kliendid protsessisid aktsiate sundmüüki lõpuni, kaotades kõik. Nii palju siis tollastest repodest.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Majad kerkivad täna ehk madalamad, aga see-eest palju kindlamalt ? nad saavad valmis. Meil on rohkem valikuid nn investeerimissammaste vahel, mis peaks justkui meie abita tagama tulusad investeeringud. Maksa iga kuu kindel summa ära ja muud muret pole. Paarikümne aasta pärast võid kiigata, mis sellest kõigest on saanud, sest maaklerite sõnul pikas perspektiivis aktsiaturud tõusevad, ja kannatust peab olema. Mis peaks üldse kallutama repolaenu võtma? Mina ei tea, võib-olla seepärast pole ma kunagi võtnudki. Repolaen annab, tõsi, finantsvõimenduse. Olles investeerinud 100 krooni eest, võib 50 krooni eest omandada aktsiaid lisaks. Põhimõtteliselt saab omandatud uutele aktsiatele, mis pole hetkel millegagi koormatud, peale võtta omakorda repo ja saada veel 25 krooni eest aktsiaid, siis 12,5 krooni eest jne. Teoreetiliselt tuleks kokku täpselt teine 100. Küsimus veel ontliku ettevõtja seisukohast: kas mittebörsiaktsiate peale saab ka repolaenu? Sest sajaprotsendiliselt turukõlblikke aktsiaid on ju nii vähe, vähem kui 1997.
Kui soovitakse ikka korralikku finantsvõimendust, on olemas optsioon. Mul seisab meeles, need on Ühispanga strateegi sõnad, et optsioon on just riskikartlikule investorile mõeldud, kuna kaotada pole võimalik üle kindla rahasumma, mis on alusvara väärtusega võrreldes suhteliselt väike ? optsiooni preemia nimeks. See on optsiooni, mida peetakse üheks riskantsemaks finantsinstrumendiks, paradoks. Umbes nii, et ostad kümnekroonise lotopileti, alusvara lebab aga kusagil miljonites kroonides lademes.
Finantsinspektsioon leidis, et neil repolaenude kohta midagi (halvasti) öelda pole, kuna pangad on sellist laenu juba kaua pakkunud. Võib-olla tõesti - midagi hullu juhtunud pole.
Autor: Mati Feldmann
Hetkel kuum
“Esimene miljon” sarja uus lugu