Parem olla omal maal peremees, kui maad müüa

Euroopa Liidus (EL), kus üldiselt tunnustatakse kapitali vaba liikumise printsiipi, rakendatakse tänaseni maamüügi puhul erandeid (Soome, Taani). ELiga liituvad riigid said üleminekuperioodi, mille jooksul võib kehtestada seniste liikmesriikide kodanikele ja ettevõtetele piiranguid maad osta.

Kõigi liituvate riikide põhiprobleemiks on oma kodanike ja välismaalaste elatus-ning hinnataseme lahknevusest johtuvad erinevad võimalused maaturul osalemiseks. Liitujatel on maa ELi tasemest 10?100 korda odavam. Niisiis on konkurentsivõime elu- ja tootmisruumiga kauplemisel esialgu ebavõrdne, seetõttu piirangud välismaalastele, samuti maa hangeldamise eesmärgil kokkuostjaile, igati mõistlikud.

Mõistagi ei pruugi kinnisvaravahendusest jõukust ammutavale maaklerile olla probleem, et ?vaid? 10 protsenti Läänemaast ja 5 protsenti saartest on tänaseks välismaalaste omand. Sarnaselt Soome ja Taaniga peaks Eesti riik siiski pidama õigeks, et meie magusaimad paigad ? rannik ja saared ? oleksid eestlaste (kodanike) omand. Või et mõne aasta pärast Eesti jõukuse kasvades ning euroturul põllumeeste konkurentsitingimuste võrdsustudes ei peaks me praegu spekulatiivsel eesmärgil kokkuostetud maid ? oma kodu ? tagasi ostma või hingehinna eest rentima.

Tuleb tunnistada, et nähtavasti kõigevägevama abiga ja eestlaste endi arukuse tõttu ? sest praegu on kahjulik müüa, kuid kasulik osta ? on tänaseks ?ainult? 2 protsenti Eestist välismaalaste oma ning ?huvi esialgu vaid mõõdukalt kasvab?.