Häbi jõeõlitajatele

Tartu kesklinnas Emajõge ületanud linlased vedasid umbes kahe nädala eest ninaga õhku. Mitte hapnikuvajaduse, vaid huvi tõttu. Lõhnas naftasaaduste järele.

Pilk jõele tuvastas veepinda katva õhukese saastakirme. Ülisuur see reostus polnud, praeguseks on jõgi pealtnäha puhas. Jõgi puhas ja kodanik, kelle poolt kanalisatsiooni valatud aine jõkke jõudis, leidmata.

Emajõe õlitajast erinevalt on teine viimasel ajal Tartu tuiksoont solkinud kodanik teada. Septembri päramistel päevadel sai keskkonnainspektsioon signaali, et Emajõkke jookseb ebaseaduslik solgitoru.

Armeenia söögikoha pidaja oli juba kevadel otsustanud, et kanalisatsiooni puudumise ja settekaevu rikke tingimustes tuleb rakendada radikaalne kriisiprogramm. Solgiküsimuse lahendasid labidamehed ja plastikust torujuhe.

Keskkonnainspektsiooni teavitas baari solgitorust Tartu raeametnik. Ega ametnik selgeltnägija polnud, vaid luges pahase linlase teadet saastamise kohta linna kodulehelt.

Võiksin kurjustada keskkonnainspektoritega. Miks nad Tartu kesklinna keskkonda ei jälgi? Aga ei kurjusta. Nad ka ei jõua pidevalt jõeääri läbi kammida. Nüplit saab hoopis kogu ühiskond, mina kaasa arvatud.

Kindlasti hakkas baari solgitoru poole aasta jooksul rohkem kui ühele tartlasele silma. Õlilaike jõel nägid paljud, kuid teade jõudis inspektsiooni vähemalt päev pärast reostuse ilmumist. Minagi haistsin naftat õhtul enne selle ametlikku avastamist. Kuid ei helistanud kuhugi, ei võtnud midagi ette.

Vaevalt on tartlased Eesti kõige keskkonnarumalam rahvas. Probleem on üldine. Kui turuväravas veritsevat inimest nähes juba helistatakse politseisse, siis jõkkenirisevat solki või õli pigem eiratakse. Eiramine on peaaegu sama, mis teole kaasa aitamine. Nii et kaudselt õlitasin minagi jõge. Häbi.

Autor: Vahur Afanasjev