Noored ajakirjanikud ja Egiptuse-sõidud

Täna peaksid Egiptusest tasuta reisilt tagasi jõudma tosin ajakirjanikku, kellest Äripäev eelmisel reedel kirjutas. Vähemalt kolm neist on alles hiljuti pühkinud taldadelt Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna tolmu, mistõttu peaksid nad üsna hästi teadma, kuidas on ühel kirjatsural sobilik käituda ja kuidas mitte. Taolise puhkusereisi vastuvõtmine näitab aga selgelt ühese ettekujutuse puudumist ja ma olen üsna kindel, et see pole üldse nende ajakirjanike endi süü.

Süüdlast tuleb otsida hoopis mujalt ? nii haridussüsteemist kui toimetuste ja ajakirjaniku tööst tekkinud stereotüüpidest. Küsimus ongi pigem selles, et (noored) ajakirjanikud ei oska õigesti käituda, kui neile sellist suurt kingitust pakutakse.

Tartu Ülikoolis tuleb küll ajakirjanduses bakalaureuskraadi saamiseks läbida loengukursus meedia juriidilisest ja eetilisest regulatsioonist, kuid üksi sellest ei piisa õigete väärtushinnangute loomiseks. Põhiliselt kujundab noor ajakirjanik ju oma käitumisstandardid siiski vanemaid ja kogenumaid kolleege vaadates ning toimetuse tööd tundma õppides. Ning siia ongi koer maetud ? noorele (ka veel õppivale) ajakirjanikule jääb vanemate kolleegide tööd jälgides mulje, et kingitused ja hüved kuuluvadki ajakirjaniku töö juurde, on selle loomulik osa. Ehk nagu ütleb Siim Nestor eelmise reede Äripäevas: ?Ajakirjanikud saavad ju pidevalt erinevaid promo-materjale, kontserdipileteid ja plaate.?

Järelikult pole sellistes väärtushinnangutes, mis lubavad niivõrd suuri kingitusi vastu võtta, süüdi mitte ajakirjanik, vaid süsteem, kus ta töötab. Kuidas muidu seletada näiteks Eesti Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi reageeringut oma reporteri Egiptuse-reisile: ?Maria Ulfsak on palgata puhkusel. Puhkuse ajal võib ta sõita, kuhu tahab.? Kas puhkuse ajal ajakirjanik ei olegi siis ajakirjanik? Minu meelest see nii must-valge pole. Sama hästi võiks küsida, kas riigikogulane pole puhkuse ajal rahva esindaja parlamendis.

Puudujäägist annab tunnistust seegi, et üks noor ajakirjanik, keda Marhaba Tours reisile ei kutsunud, tunnistas igatsusega hääles, kuidas ka tema püüdis end sellele reisile smugeldada, kuid tulutult. Ka see noor ajakirjanik on erialase hariduse saanud Tartu Ülikoolis ning näinud kõrvalt erinevate toimetuste tööd, kuid samas ei näe ta eetilist probleemi sellise kingituse vastuvõtmises. Seda lihtsalt seetõttu, et ilmselt pole üheski toimetuses tema tähelepanu eetikaküsimustele juhitud, neist vaadatakse lihtsalt vaikselt mööda. Eetikakoodeksis on küll sees punkt, mis keelab ajakirjanikul võtta vastu kingitusi, mis võivad seoses ajakirjandustööga vähendada te-ma usaldusväärsust, kuid selle täitmiseks puudub süsteemisisene regulatsioon.

Olin Äripäeva tulles üllatunud ? ühe esimese asjana tehti mulle siin selgeks, et allikate kulul reisimas ei käida ning kingituste vastuvõtmine pole samuti sobilik. Veel pool aastat tagasi tundunuks selline süsteem mulle veider, kuna ajakirjandust kõrvalt jälgides oli mulle tudengina jäänud meediatööst pisut teistsugune mulje. Kui Äripäeval poleks kingituste vastuvõtmises olemas selget poliitikat, oleksin minagi suure tõenäosusega eelmisel nädalal Egiptusesse sõitnud ja seal Marhaba Toursi kulul lõbutsenud. Tõsi, ma poleks ilmselt sellest reisist artiklit kirjutanud, hoolimata sellest, et reisikorraldaja andis mulle selgelt märku ootusest tulevikus oma uudistele meediakajastust saada. Kumb olnuks eetilisem ? kas minna, teades, et petan reisi korraldajat, või minna, teades, et olen mõjutatud ning kaotanud osa oma sõltumatusest?

Loomulikult polnud Marhaba Toursi korraldatud Egiptuse reis esimene tasuta reis ajakirjanikele ning kindlasti ei jää see ka viimaseks. Esmaspäevases Äripäevas kirjutab hetkel veel Eesti Ajalehtede Liitu juhtiv Tarmu Tammerk, et iga meediaväljaanne võiks kehtestada oma sisereeglid suhete kohta ?jõuluvanadega?. Tammerkil on täiesti õigus, kuid küsimus pole enam ainult üksikutes organisatsioonides. Siinsed meediaväljaanded võiksid siiski pead kokku panna ning jõuda ses asjas konsensuseni. Muidu jätkub olukord, kus noorele ajakirjanikule jääb endiselt õppides tunne, et kingitused ja tasuta lõunad on tema tööga loogiliselt kaasnevad hüved, mida tuleb maksimaalselt oma heaoluks ära kasutada.