Puidust tõsine puudus käes

Ühel mu tuttaval talunikul juhtus 1999. aastal järgmine lugu. Mees müüs oma metsast lõigatud palki, kuid tehing oleks äärepealt ära jäänud, kuna puidule järele tulnud Scania juht keeldus mõnisada meetrit metsavahelist teed sõitmast. Masin olevat selleks liialt uus. Siis ütles talunik rekkajuhile prohvetlikud sõnad, et tuleb aeg, mil te lähete metsa iga viimase kui leparoika järele.

Vähemalt Põlvamaal on see aeg nüüd kätte jõudnud. Pole enam mingi uudis, et Eesti ühes metsarikkamas maakonnas ei jätku enam korralikku palki. Palgipuuduse põhjus seisneb stahhaanovlikus töös, mille käigus on viimase kuue aastaga siinsetes erametsades raiutud kahekümne viie aasta norm.

Kui kvaliteetse palgi nappusest hakati rääkima juba aastaid tagasi, siis küttepuidu defitsiit tuli üllatusena. Pole ju kaugel aeg, mil mitmed metsafirmad jätsid küttepuu lihtsalt langile mädanema, kuna selle müügist tõusev tulu poleks katnud kulusid. Praegu on olukord kardinaalselt muutunud. Riigimetsa majandamise keskus müüs juunis läbiviidud enampakkumisel küttepuud juba 130?220 krooniga kuupmeetrist. Veel mõned aastad tagasi küsisid Põlvamaa talunikud kuiva halupuidu eest Tartus 135 krooni kuupmeetrist ja sedagi koos kohaletoomisega.

Praegu võib öelda, et kõik, mis põleb, see loosi läheb. Kui varem olid puidutöökojad hädas seapuruga, siis nüüd haaratakse kõik lennult ning saepuru hind on viimaste aastate jooksul tõusnud kolm korda. Nõudluse taga on peaasjalikult küttegraanuleid tootvad firmad, kelle toodang läheb ekspordiks. Kergem pole ka hakkepuidu tootjatel. Nõudlus on, kuid seda, mida hakkida, pole enam nii kerge leida.

Põlvamaal käivitus 2001. aastal üks Rootsi riigi rahastatud pilootprojekt, mille käigus rajati hektarisuurune energiavõsa istandus. Tookord muigasid paljud põllupidajad selle peale avalikult, sest mis mõttega on istutada võsa, kui seda on kõik teeääred täis. 2003. aasta sügisel olen kuulnud, et nii mõnelgi talunikul on energiavõsa rajamise plaanid peas.

Autor: Sander Silm