Äriühingu juhtorgani liikme vastutuse teema on alati olnud aktuaalne ning tänu viimasele äriseadustiku muutmise seaduse eelnõule on see pälvinud veel rohkem avalikkuse tähelepanu. Selle teema puhul on keskseks küsimuseks see, kuidas äriühingut õieti juhtida.

Juhatuse liikme vastutusele võtmisel on tähtis eelkõige talle omistatava kohustuse rikkumise tuvastamine. Selle kindlakstegemisel on oluline välja selgitada kohustuse olemus ja täpne sisu ehk milles seisneb uuritava kohustuse objektiivselt nõuetekohane täitmine.

Seadus sätestab selle jaoks kriteeriumid üldise hoolsus- ja lojaalsuskohustusena küllaltki abstraktselt. Need on standardid selle kohta, kuidas juhatus peab täitma oma igapäevaseid ja hetkeolukorrast tulenevaid kohustusi.

Kõige raskem on üldise hoolsuse standardi loomine, mis kätkeb objektiivseid kriteeriume. Juhatuse liige peab oma kohustusi täitma tavaliselt sarnase ettevõtte juhilt oodatava hoolega, st teadma, uurima ja tegema tavalisest inimesest rohkem ja paremini.

Ta ei saa end vabandada subjektiivsete asjaoludega, kuna temalt eeldatakse juhtimisel vajalikke teadmisi ja oskusi. Hoolsusstandard võib olla tavalisest kõrgem ka tulenevalt juhi spetsiifilistest teadmistest näiteks finants- või õigusküsimustes. Võib arvata, et lihtsam on lojaalsuse määratlemine ja selle rikkumise tuvastamise olukordades, kus juhatuse liige kasutab äriühingule kuuluvaid vahendeid, vara, konfidentsiaalset informatsiooni või ärivõimalusi otseselt või kaudselt õigustamatult isikliku kasu saamise eesmärgil.

Juhatuse liige kohustub äriühingu huvides tegutsema ratsionaalselt teatud eesmärgi saavutmise nimel, milleks on eelkõige ühingu tegevuse kasumlikkus ja seaduslikkus, reeglina võlgnemata seejuures kindla tulemuse saavutamist. Ta peab vajalikul määral juhtima, organiseerima, kontrollima jne. Kohustuste täitmise hindamisel uuritakse eelkõige tema tegevuse kvaliteeti eesmärgi poole püüdlemisel, mitte niivõrd selle tulemust. Juhul, kui tegevuse kvaliteet ei vasta nõuetele, on toimunud rikkumine.

Hoolsuskohustus sisaldab protseduurilisi standardeid ja meetmeid, mis seisnevad üldises kohustuses näidata äriühingu juhtimisel ja kontrollimisel üles vajalikku aktiivsust. Juhatuse liige peab rakendama sobivat ja otstarbekat otsuste vastuvõtmise protseduuri, mis sisaldab asjaolude uurimist, teabekogumist, sisekontrolliaparaati, nõupidamisi spetsialistidega jms.

See, mida juhatuse liige otsuse vastuvõtmisel teeb, sõltub erinevatest asjaoludest nagu otsuse tähtsus, ajafaktor, olemasoleva info ning otsuse eelnõu või tehingu ettevalmistanud abiliste ja spetsialistide analüüside ja soovituste usaldusväärsus, isiklikud kogemused jms. Juhatuse poolt otsustamisel tehtav analüüs ei pea olema ammendav, kuid vastavalt olukorrale mõistlikult piisav.

Arvestades äritegevuse erakorralist iseloomu peavad juhid sageli tegutsema ka viivitamatult, tuginedes otsustustes sisetundele, sest ei ole võimalik rakendada bürokraatlikku otsustamisprotseduuri.

Sellised olukorrad on ähvardava vastutuse osas loomulikult ohtlikud ja siin tasub olla ettevaatlik, kuna hiljem võib olla keeruline tõendada oma otsuse põhjendatust ja hoolsusnõuete täitmist. Kui tehingu otstarbekuse osas esineb kahtlus, tuleb kaaluda ka loobumist. Samas ei tähenda kahju tekkimine alati juhi isiklikku vastutust. Iga äriline otsus sisaldab endas riski, sõltumata ettevalmistustöö põhjalikkusest. Ärijuhtimine tähendabki pidevalt riske sisaldavate äriliste otsuste tegemist.

Samas ei tähenda see, et juhatus vastutab iseenesest äriühingu kohustuste ja äri edukuse eest. Juhatuse tegevuse hilisemal hindamisel tuleb arvestada ka seda, et juhtimises ei saa olla passiivne või liialt konservatiivne, kuna hea ärilise võimaluse käestlaskmine võib samuti tähendada hoolsuse rikkumist. Kohustuste nõuetekohase täitmise tõendamiseks on otstarbekas nt juhatuse koosolekud objektiivselt protokollida. Protokoll peaks sisaldama ka teadaolevaid asjaolusid, olles justkui kontrollnimekiri, millest on näha, kas juhatus on otsustamisel käitunud vajaliku hoolsusega.

Samuti on mõistlik talletada kogu lähtematerjal. Ennetava abinõuna võib kehtestada olulisemate otsuste vastuvõtmiseks reglemendi, mis määratleb hoolsuse ja minimaalsed tingimused, mille järgimisel saab öelda, et kohustusi on täidetud nõuetekohaselt (nt spetsialistide seisukohad; ettevõtte eesmärkide, äriplaani, eelarve arvestamine).

Juhatuse isikliku vastutuse kohaldamiseks ei piisa sellest, et tema otsuse tagajärjel tekkis kahju. Tuleb uurida otsustamise asjaolusid, kuna hiljem on raske uute faktide valguses otsust õigesti hinnata üksnes sisu ja tagajärgede põhjal. Tagantjärgi on ikka hea tark olla.

Hinnata tuleb otsustamise tingimusi, olemas olnud teavet ja otsustamise protseduuri. Kas otsusele eelnenud ettevalmistav töö oli piisav?

Kui juhatuse liige tegutses heas usus, informeeritult, konsulteeris vajalikul määral, analüüsis piisavalt võimalikke riske ja ratsionaalselt uskus, et otsuse ese (nt tehing, sisekontroll, delegeerimine vms) oli selles olukorras ühingu jaoks parim lahendus, ei tohiks ta olla vastutav ka siis, kui tema otsuse tagajärjed ei olnud edukad või olid ühingu jaoks hoopis kahjulikud.

Autor: Tuuve Tiivel