Keskkonnasõbralikkust saab mõõta

Keskkonnasõbralikkus on ehitise juures oluline märksõna. ?Arvestame sellega siis, kui soovime maja müüa-osta, selles elada või kui maja ehitamiseks alles pangalaenu taotleme,? selgitab mõõtmismetoodika üks väljatöötajaid, Tartu Ülikooli vanemteadur Rein Ahas.

Mõõdiku abil saavad tellijad, projekteerijad, ehitajad, rahastajad ja muud huvilised oma tegevuse keskkonnamõjusid hinnata ning vajadusel neid vähendada. Mõõdikuga saab hinnata nii projekte kui ka juba olemasolevaid objekte.

Tartu Ülikooli geograafia instituudi teadlaste ja keskkonnainvesteeringute keskuse rahastamisel ?Ehitiste, rajatiste ja nende projektide keskkonnasõbralikkuse hindamise metoodika, hindamise skaala ja töövihiku koostamine? valminud mõõdik on mujal maailmas laialdaselt levinud.

Põhiliselt Ameerika ja Suurbritannia metoodika kohendati Eesti oludesse ning on tavakasutajale suunatud lihtsustatud variant.

Keskkonnasõbralikkuse mõõdik aitab kummutada levivaid väärarusaamu. ?Teatud tingimustes võivad näiteks ka plastik- ja kipsmaterjalid olla ökoloogilisemad kui savi, mis kohale toodud Aafrikast ja puit, mis pärit Indoneesiast,? ütleb Ahas.

Metoodika arvestab ehitise kõiki aspekte, alates asukohavalikust ? kui palju ja mis suunas on ehitustegevus mõjutanud keskkonda, palju kasutatakse päikesevalgust ning ka näiliselt tähtsusetuid asjaolusid, nagu näiteks seda, kuidas mittesuitsetajaid kaitstakse passiivse suitsetamise eest.

Mõõdik koosneb üldiseid printsiipe kajastavatest peatükkidest, mis on jagatud keskkonnanõuete kaupa teemapunktideks. Ehitise keskkonnasõbralikkuse hindamiseks tuleb vastavalt tegevuse iseloomule täita peatükkide hindamisväljad.

Kui peatüki sisu ei puuduta käimasolevat tegevust, tuleb peatükk täitmata jätta (nt asukohavalikut puudutav peatükk ei puutu asjasse juba olemasoleva objekti likvideerimise puhul). Mittetäitmist saab põhjendada peatüki nime all asuvas tühjas lahtris.