Inimese nägu maailm

Midagi pole maailmas sõltumatu, ükski nähe pole isoleeritud. Seda on ta üksnes siis, kui keegi lõikab ta tervikust välja, teoreetiliselt. Mõttes puult võetud leht on omaette ühik, tegelikult nopitud leht aga mitte. Teoreetiliselt on Eesti iseseisev ja sõltumatu riik. Õnneks ainult põhimõtteliselt. Mäletate ? Armeenia raadiolt küsiti: missugune riik on maailmas kõige sõltumatum? Vastus: Mongoolia, sest temast ei sõltu mitte midagi. Kuigi veel T?ingis-khaani aegu sõltus vägagi palju.

Tegelikult on Eesti seotud tuhandete nähtavate ja nähtamatute sidemetega, küll minevikuga, küll oma geograafilise asendi, küll suurriikide poliitikaga, küll hetkel valitsevate vaimsete vooludega. Kujutlus, et saatus on meie endi käes, on petlik. Kuigi pärast kättevõidetud (või süllekukkunud?) vabadust on vist võimatu taolist võimutäiust mitte uskuda.

Kerge on unustada, et me oleme sulgkaalus: Eesti SKP osakaal moodustab alla promilli Euroopa Liidu omast (täpsemalt: 0,076%), meist väiksem on see vaid Maltal. See suurusjärk ei sõltu sellest, kas olla ELi sees või väljas.

Nõukogude impeeriumi lagunemise järel ei istunud me ? Andrus Ansipi pilti kasutades ? sõiduplaani järgi sõitvale rongile. Pigem saime viiuldaja koha suures orkestris. Kuidas orkester mängib, sõltub nüüd ka meist. Ja kui palju me viiuldajana teenime, sõltub ka meie meisterlikkusest. Üleminek plaanimajanduselt turumajandusele on tähendanud riigivara kiiret erastamist ja kaubavahetuse, hindade ning kapitalivoogude järsku liberaliseerimist. Paljud pärivad praegu pateetiliselt: kas me niisugust Eestit tahtsime? Muidugi ei tahtnud. Tahtsime hüpata oma okupatsioonitsoonist Rootsi heaoluühiskonda. Ei tulnud välja.

Miks ei õnnestu Eestis luua solidaarset ühiskonda, kus edukad aitavad vähem edukaid, ja seda justkui vabatahtlikult? Riigi esmane ülesanne 21. sajandil on toime tulla globaalmajanduse tsentrifugaaljõududega, mis rebestavad kodanikke koos hoidvaid sidemeid ? tõotades suuremat rikkust kõige hinnatavamate oskuste ja ideedega inimestele, ning määrates neile, kelle kvalifikatsioon on madalam, üha madalama elatustaseme.

Nagu ütleb Mart Kadastik: me siseneme globaalsele tööjõuturule ühekaupa. Ühekaupa tõrjutakse meid sealt ka välja. Üksikisiku õnn ja rahvusliku koguprodukti kasv ei käi käsikäes. Rikkad maksumaksjad vahetavad patriootilised tunded üleilmse klassikuuluvuse vastu. On omast kohast paradoksaalne, et eestlasi ei liigutanud uudis Markko Märtini uuest asukohamaast, kuhu nüüd laekub meie ralliässa tulumaks.

Pigem pahandavad kohalikud vargused ja vassimised. Praegu, kui väliselt tundub rahu tagatuna, pühendab meedia end aina enam rahvamassi ihade rahuldamisele. Avalikele skandaalidele pühendumine laseb jätta tähele panemata, et süsteem, kus korruptsioon puudub või seda esineb vähe, on tõenäoliselt türannia: Hitleri Saksamaale, Mengistu Haile Mariami Etioopiale ja Lee Kuan-Yew Singapurile oli muude asjade kõrval omane ka suhteliselt aus bürokraatia. Robert D. Kaplanil on õigus: ?Mõõdukates annustes annavad korruptsioon, truudusetus ja rumalus täpselt nagu väikesed sõjaretkedki tunnistust inimlikkusest.?

Aga sõna sisu võib ka ahendada ja küsida: kas inimnäoline kapitalism on võimalik? Küllap on. Igasugused kombinatsioonid on võimalikud, näiteks oli olemas rahvussotsialism. N Liidus jälle oli riigikapitalism, algul ränk sõjakapitalism. Lisatulu ei läinud jagamisele, vaid riigile, kellel oli enamvähem täielik monopol kõiges. Eks riigikapitalismiga võrreldes ole lääne sotsiaaldemokraatlik ja isegi liberaalne kapitalism lõpmata leebe. Stalini ajal karastati teras, Hru?t?ov noolutas seda hapruse vähendamiseks. Nii see käib: enne Metsik Lääs, siis Disneyland. Enne röövkapitalism, siis sotsiaaldemokraatia.

?Inimnäolise kapitalismi? taotlemine tuletab aga mulle vägisi meelde kuuekümnendate aastate rahvademokraatiamaade püüdlusi teostada ?inimnäolist sotsialismi?. Mõningaid sõnu kasutatakse nii, et neil on vaikimisi positiivne tähendus. Kui öeldakse: ?Küll sellel on aga iseloomu!?, siis imetletakse ta kangekaelsust ja järjekindlust. Võiks ju küsida: missugune inimene on iseloomuta, ka pehme on ikkagi iseloom. Aga ei, ?iseloom? peab olema kange. Selline umbmäärane kiiduväärsust väljendav sõna on ka ?inimlik?. Lihtsalt kõvendussõna, näiteks: ?Eesti Energia lubab inimlikumaks muutumist? (ÄP, 16.02).

Kui iga indiviid on oma õnne sepp, siis ei ole kaks Eestit, vaid miljon kolmsada viiskümmend tuhat Eestit. Kõik, mida inimesed teevad, on inimese nägu. Inimesel ei ole enam muid vaenlasi peale kaasinimese. Ja seetõttu muutub aina olulisemaks peeglisse vaadata: milline on inimese nägu maailm?