Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tagasi marksismi
Üha uuesti puhkev närviline poleemika üüri piirmäärade küsimuses näitab, et loogilises majandusküsimuses domineerivad poliitilised emotsioonid. Lahenduse veelkordne edasilükkamine populistlikel kaalutlustel võib tähendada tagastatud majade lagunemisele mõistmist.
Eriti absurdne on püüe teha omanikke vastutajaks selle eest, et riik ja omavalitsused pole 13 aasta jooksul suutnud luua sundüürnikke rahuldavaid tingimusi. Sel viisil pole eraomanikke pantvangi võetud üheski riigis. Õigesti märgiti asja arutamisel Riigikogus, et üürid on kinnikülmutatud ainult ühes riigis, Põhja-Koreas, kus eraomand teatavasti puudub. Pealinnas on üürimäär juba üle kolme aasta 15 kr/m². Tallinna omavalitsus on oma usaldatavuse omanike silmis minetanud ja president pole ilmselt kursis niisuguste realiteetidega Eesti omavalitsustes. On ohtlik vastandada selliselt koduõigust omandiõigusele. Nii võidakse kergesti sattuda tagasi marksistlikku klassivõitlusteooriasse.