Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Helsingi hoiab räimelaada traditsiooni
Kui rohked eestlased laupäeval Silja Line?i sooduspiletit ära kasutades Helsingisse jõudsid, avanes neile kohe Makasiini terminalist väljudes turul uhke vaatepilt.
Kai ääres reas seisid perede kalapaadid, kust müüdi kodusel moel valmistatud erisuguses marinaadis räime ja rääbist, samuti traditsioonilist rukkileiba, sooja õlis praetud pisikala nagu Vahemere maades, kalakukke ja isegi astelpajumoosi ja -mahla.
Uskumatu, kui hõrk ja suus sulav võis üks räim olla, ma parem ei võrdle seda meie tootjate plasttopsis pakutava vintske ja luise kraamiga, vahe on nagu öö ja päev.
Vaatemängu rikastasid laadapäeva lõpul sadamasse jõudnud uhked kolmemastilised purjekad, mille kõrval kalapaadid tundusid kääbustena.
Samalaadseid räimelaatu on septembris juba peetud Poris, Raumas ja Klamilas ning oktoobri lõpul tuleb üks veel Turus. Aga Helsingi laat on harukordne selle poolest, et selle algus ulatub tagasi aastasse 1723. Aastast 1819 hakati neid pidama oktoobri algul ja ehkki Teine maailmasõda ja selle järel kala laialdane jõudmine poodidesse ähvardas traditsiooni välja suretada, nagu juhtus Stockholmis ja Turus, puhusid Helsingi kaupmehed sellele pärast sõda uuesti edukalt hinge sisse. Laat saavutas lae 1958. aastal, kui korraga oli kala müümas 128 paati ja laeva. Järgmisel aastal vähendas müüjate arvu nõue, et müügile toodud kala peab olema enda püütud ja valmistatud. 30ndatel aastatel oli soomlaste ja soomerootslaste kõrval kalamüüjaid ka Eestist, pärast pikka vaheaega tuli 90ndatel aastatel sealt jälle paar paati.
Algsel sügisesel räimelaadal oli kaks põhjust. Septembri lõpus tulid räimed vee jahenedes saarte vahele, kus neid oli hea püüda. Siis soolati need sisse ja toodi Helsingisse, sest talve poole, kui meri oli jääs, polnud seda enam võimalik teha. Laada tähtsust näitab seegi, et veel XIX sajandi lõpul määrasid Helsingi laada räimehinnad soolakala hinna terves riigis.
Viimastel aastatel on pakutava kala valik järjest laienenud. Soola- ja vürtsiräime kõrvale on tulnud järjest rohkem marinaadikala, mis võib olla küüslaugu-, kadaka- ja pihlakamarja-, apelsini- või veinimarinaadis. Et kalasöömine üksi veiseks ei läheks, on kõrvale mõeldud toekad rukkileivapätsid.
Üks kalamüüjatest, Camilla Backlin-Björkqvist, kes oli pärit Vaasa lähedalt, ütles, et ehkki tema kalatooteid on müügil mõningates supermarketites, ei kavatse ta Helsingi laadal käimisest loobuda.
?See on tore komme ja ühtlasi hea reklaam,? lisas ta.
Kui sügisesed kalalaadad läbi, hakatakse Soomes mõtlema jõulupakkumisele. Aga kala ei pruugi piisavalt jätkuda, sest Euroopa Liidu antud räimekvoodist on juba 90 protsenti välja püütud. Kalurid väidavad, et räimevarud pole kahanenud, vaid kasvanud. Seetõttu võiks nende arvates rohkem püüda, ja nad üritavad ametnikele surve avaldamisega kvooti juurde kaubelda, et maitsev räim ka soomlaste jõululaualt puudu ei oleks.