Inglite armastatud jook - konjak

Just niisama pruun, just niisama kange ja tormine on kättejõudnud aastaaeg, kui on üks vaatides laagerdunud ning kannatlikult oma aega oodanud konjak. Lõpuks käes, pakub ta elamusi, mis on kordumatud ja ei lähe kunagi meelest.

Konjak on naps, millel kirju ja keeruline elulugu. Esiteks räägib tema suursugusest minevikust juba kasvõi see fakt, kui hoogsalt on sama sildi alla pugenud brändisid, mida tegelikult teps mitte konjakiks ei saa nimetada. Vale-Dmitrideks on ühel ja teisel ajastul olnud nii armanjakk kui ka pliska ja valged või mustad kured ja teab veel mis tegelased. Selle rea krooniks on kindlasti nõukogude kõikvõimsa toiduinseneri poolt sünnitatud jook, mille valelisus oli sedavõrd silmnähtav ka tema looja jaoks, et joogi nime lõppu väike lisa tuli kinnitada. Kes meist ei mäletaks konjakijoogi nimelist tegelast? Kes ei mäleta, on õnnega koos. Ja ärge parem uudishimutsegegi, sama jubedalt, kui maitses see jook, kõlavad ilmselt meenutused temast.

Tegelikult on konjak naps, mille päritolu on paremini kindlaks tehtav kui mõne segase saatusega tagaotsitava kurikaela oma. Et saada jooki, mille turustamisel võib müügimees kindlalt väita, et tegemist on konjakiga, selleks peab viinamarjasort ugni blanc kasvama Prantsusmaal Charentes?i piirkonnas. Arvesse läheb ka killukene Deux Sevres?ist. Jook ise valmib Cognaci linnas ja maakonnas. Kõik, mis valminud väljaspool neid paiku, ei ole midagi muud, kui lihtsalt brändi ehk destilleeritud veinist peale vähemalt aastapikkust laagerdumist saadud jook.