Saak tuleb koguda õigel ajal nii põllult kui metsast

Parim koristusaeg sõltub kultuurist, kasutatud agrotehnikast ja ilmastikust ning vahel valitakse see isegi tundide täpsusega. Tsükkel kordub aastast aastasse.

Samalaadne on ka metsakasvatus, kuid keerukam selles mõttes, et tsükkel kestab aastakümneid ja saagi küpsuse saabumist ei tuleta meelde sügise lähenemine. Metsa küpsus tuleb otsustada üpris keerukate arvutuste põhjal ja suuresti erinevate puistute küpsusvanuse leidmine pole sugugi lihtne ülesanne.

Iga mõtlev eestlane jahmataks, kui põllumajandusministeeriumi ettepanekul kehtestataks seadus, mille kohaselt ei tohi kartulit enne koristada kui 8 kuud pärast mahapanekut või nisu 12 kuud pärast külvamist. Üheaastaste põllukultuuride puhul tajutakse selgelt küpsuse mõistet ja olulisust. Keeld teha lageraiet nooremates kui 100aastastes männikutes, 80aastastes kuusikutes ja 70aastastes kaasikutes (metsaseaduse § 13) aga kas jätab inimese tänavalt täiesti ükskõikseks või saab koguni heakskiidu osaliseks, sest ta ei tea ja ei taju, et ka puistu raiumiseks on igale oma parim aeg, millest hälbimisel kantakse suhtelise hälbe ruuduga proportsionaalset kahju.

Vastavad kriitilised arvud kuusikutele oleks 170 ? 4H ja 80, kaasikutele 210 ? 7H ja 70 aastat jne. Järgmise lihtsa sammu saaks sõnastada lausena ?segapuistutele leitakse kriitilised väärtused koosseisu liikide kaalutud keskmistena?. Lahendus pole ideaalne, kuid olemasolevast mitmeid kordi parem.

Miks siis ikkagi on metsaseadus selline, nagu ta on, ja keskkonnaminister on asja sihtdiameetri järgi raiet lubava määruse tühistamisega veelgi hullemaks teinud?

Hirmul on suured silmad mitte üksnes üksinda sügisöises pimedas metsas olles, vaid ka siis, kui üldise rohelise hüsteeria foonil on kujunenud paaniline hirm, et raiutakse kohutavalt palju, et järeltulijatel pole midagi raiuda, et lindudel-loomadel pole enam kusagil elada jne, jne.

Niisugune hirm ei ole uudis, vaid igivana taju ja tunnetamise probleem: kord sajandi jooksul lageraiega kaasnevat järsku muutust tajub inimene hästi, kuid sellele järgnevat vähemalt 2?3 inimpõlve kestvat sujuvat metsa kasvu ei taju ega tunneta enamasti üldse, kui ei pinguta piisavalt oma mõtlemisaparaati. Jaan Lõo üks 1916. aasta luuletus on täis ahastusest nõretavaid stroofe sellest, kuidas lindudel pole enam kuhugi pesa ehitada ja kännud kevadel veritsevad ja ?kõrbeks muutub me kodumaa?.

Selles ?kõrbes? on tänaseks metsa pindala ligikaudu kahekordistunud ja puiduvarud ning juurdekasv kaugelt enam kui kahekordistunud.

Usun, et ka ministri kaaskonnas teatakse kõike ülalöeldut, kuid seal domineerib ikkagi hirmust sündinud kinnisidee vähendada raiemahtu Eesti metsades iga hinna eest, kasutades selleks ka metsanduslikult sobimatuid raievanuse, lankide suuruse jms kitsendusi hoolimata sellest, et selle tagajärjeks võib olla kuni miljardikroonine aastase käibe langus koos mõnesaja miljoni krooni kaotusega riigi eelarves, tööhõive vähenemine jne.

Unustatakse, et raiemahu stabiliseerimine ei ole eesmärk, vaid ainult vahend metsanduse jätkusuutlikkuse ja tõhususe tagamiseks, ja vähendatakse seda tõhusust sobimatute vahenditega. Eesti metsanduses pole paljud asjad hästi ja arvan, et tublisti on seda põhjustanud ka keskkonnaministeeriumi möödalaskmised.

Vaid üks näide ? 1995. aasta oktoobris esitasin riigikantselei kaudu rahandus-, majandus- ja keskkonnaministeeriumile ning Riigikogu fraktsioonidele ettepaneku ?ripakil? olevate tagastamisavaldusteta potentsiaalsete metsamaade erastamiseks neid haldava riigi aktsiaseltsi aktsiate müügi kaudu ning Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) moodustamiseks. Ettepanek sai heakskiidu metsanduse arengukava arengustrateegia töögrupilt, kes võttis äraootava seisukoha vaid RMK moodustamise osas.

Riigikantseleist sain vastuse, et ettepanek suunati keskkonnaministeeriumile. Keskkonnaministeerium realiseeris küll RMK moodustamise, kuid tollaste ?ripakil? metsade kohta ei ole ma ministeeriumilt tänaseni saanud ei suulist ega kirjalikku tagasisidet hoolimata sellest, et isegi riigikontroll on koguni kaks korda juhtinud ettepanekule ministeeriumi tähelepanu.

Autor: Artur Nilson