Muuseumirahvas on üsna kindel, et kodumaised esivanemad on õllesarnast jooki valmistanud sama kaua, kui siinsetele põldudele teravilja on külvatud. Külvamisi on 3000 aasta jagu ja on üsna kindel, et õllevalmistamine ning ärajoomine on sama vanad tegevused. Kes ajaloolaste oletusi ei usu, leiab ka faktilisi tõestusi, samuti kaugest ajast. 1284. aastal andis Saare-Lääne piiskop välja üriku kohalike talupoegade koormise kohta, kuuldavasti kuulus sinna ka kohus tuua õlleandamit. Ju valitsejarahvas teadis, milles saarlased on meistrid. Kui palju oli kohale veetud jooki ja millistest kannudest seda rüübati, võime praegu ainult oletada. Säilinud õllekannud on pärit hilisemast ajast, varasemad 18. ja suurem jagu 19. sajandist.

Õllekann oli kindlasti südamega tehtud. Kannu võeti meisterdada ikka suuremate sündmuste puhul, nii on enamik õllekannusid valminud pulmadeks ? suurimaks pidupäevaks inimese elus.

Saaremaa lääneosas valminud kannud on uhkema loomuga kui mandripoolses otsas meisterdatud. Peigmees pingutas ja tahtis näidata, mida ta oskas, materjaliks jonnakas kadakas, sageli ka kuusk. Tõelise vanaaegse iluduse tunneb ära sellest, et kannumeister tegi sanga ja kaane alati kasest. Tähtis detail on seegi, et sang oli kannu küljega ühes tükis. Sanga tappimine on palju hilisem mood ja mugavus. Kannu kaunistamiseks kasutati nii mustri põletamist kui ka intarsiat ? kannu külge kaunistati tamme või mõne muu, näiteks rannast leitud, väärispuuga. Viimane kannukaunistamisstiil on seetõttu geograafilistel põhjusel levinud põhiliselt Sõrve kandis. Mustjalast pärit kannud tunneb ära suure voolitud ratta järgi kannu käepideme küljes, Kihelkonnas armastati kaunistada kannu lehe- ja linnumotiividega.

Lähenevad jõulud ja aastavahetussagin on kindlasti hea põhjus, et jälle kannu vaadata!