Milleks koogutada?

Ajakirjad Keel ja Kirjandus ning Akadeemia käivad meie peres esimese numbri ilmumisest peale. Loomingut ja Loomingu Raamatukogu oleme tellinud üle neljakümne aasta. Möödunud detsembri algul sain järjekordsed arved kuue kultuuriajakirja tellimise pikendamiseks. Kui 13. kuupäeva paiku neid maksma asusin, selgus, et mainitud neli olid minuga konsulteerimata ?pakendatud? ehk omavahel liidetud nii, nagu mulle polnud otstarbekas. Helistasin, sain postiga uued arved ja tegin 17. detsembril Hanza.neti vahendusel ülekanded.

Jaanuar hakkas lõppema, aga tellituid ei tulnud. Helistasin. Ja mida teada sain? Ehkki olin kuukirjade ? mitte päevalehe! ? aastatellimuse kaks nädalat enne uue aasta saabumist ja neli-viis nädalat enne ajakirjade ilmumist ära maksnud, pühkigu ma jaanuaris suu puhtaks. Veel enam: mulle teatamata olid kaksteist kuud pandud jooksma veebruarist 2005 jaanuarisse 2006. Soovitus kõlas see-eest soojalt: kui tahan siiski nende väljaannete järjepidevust säilitada, ostku ma puuduvad numbrid putkast või poest ? siin-seal üksiknumbreid müüdavat.

Mulle on tellitud mõned ajakirjad ka USAst. Paar kuud enne tähtaja lõppemist hakkab korrapärase vahega tulema pikenduspakkumisi. Kui tellimus jääb siiski õigel ajal uuendamata ? kord Time?iga ja kord Foreign Affairsiga mul nõnda juhtus ?, saadab toimetus mõned priieksemplarid meeldetuletuseks: me oleme teie tellimuse jätkamisest huvitatud.

Eesti kultuuriajakirjad ilmuvad tänu riigi kobedale toetusele. Pikaajalise tellija rahulolu või rahulolematus ei ole tegur, mis mõjutaks väljaandmist. Tellimuste kogujad on teinud oma elu mugavaks. Sest tõesti ? miks koogutada tarbija ees, kes ?turgu? ei kujunda?

Autor: Enn Soosaar