Tsunami vastu ? kindlustus!

Rääkides Aasiat tabanud tsunamist, arutatakse enamasti, mida valitsused peaksid tegema ja milliseid hoiatussüsteeme tuleks paigaldada. Harva mainitakse erakindlustust.

Kuid see on viga. Kindlustus­firmad pakuvad professionaalset ja detailset riskijuhtimist, mis võtab arvesse keerulised ohud ja individuaalsed nõudmised. Just erakindlustus oleks tsunamikatastroofile mõistlik ja võimas vastus.

Välisabi ei asenda kindlustust. Heategevus on küll tore, kuid samas kapriisne asi, millele ei tasu lootma jääda. Abisummade pakkumisel näivad riigid lähtuvat eelkõige murest oma maine pärast ja tähelepanu otsiv heategevus jätab vähem sensatsioonilised katastroofid tihti hooletusse.

Kindlustus seevastu on kindel ja usaldusväärne institutsioon. Kuid kuigi selle tänapäevane vorm ulatub 17. sajandisse, on kindlustusfirmad isegi rikastes riikides aeglaselt arenenud. Ka USAs pole enamik inimesi ennast kindlustanud uputuse või maavärina vastu. Näiteks Californias, mis on maailma seismiliselt ebastabiilsemaid paiku, on vaid igal kuues koduomanik ennast maavärina vastu kindlustanud.

Samas mitmesse Aasia katastroofis enim kannatanud piirkonda pole kindlustusfirmad õieti jõudnud. Kindlustus­teabe instituudi (Insurance Information Institute) uuringu kohaselt moodustasid kulutused mitteelukindlustusele 2003. aastal Indoneesias vaid 0,83, Tais 1,19 ja Indias 0,62% SKPst võrreldes USA 5,23 protsendiga. Peamine probleem: kindlustamine ei tule enamiku inimeste jaoks loomulikult. Psühholoogid Daniel Kahneman ja Amos Tversky on tõestanud, et inimestel on kombeks mitte mõelda vähetõenäoliste sündmuste juhtumisele. Inimesed elavad, nagu ei võiks midagi sellist iial juhtuda ning võtavad pigem suuri riske, kui kannavad väikseid kindlaid kaotusi kindlustusmaksete näol.

Et katastroofidega tõhusamalt toime tulla, peavad riigid looma keskkonna, milles erakindlustus saab jalad kindlamini alla. Näiteks USAs muutis 1968. aasta üleriigiline programm teatud piirkondades ehitustööde tellijatele kohustuslikuks end uputuse vastu kindlustada. Ning kindlustust saab soodustada ka siis, kui seda kohustuslikuks ei muudeta.

Kui midagi ette ei võeta, ehitavad inimesed endiselt maju uputuspiirkondadesse usus, et valitsused tunnevad kohustust neid häda korral välja aidata. Aasias kandsid kõige hullemaid kahjusid mitmed ?avarii­ohtlikud? piirkonnad, nagu madalad Sri Lanka rannikualad. Erakindlustuse korral oleks inimeste huvides mitte ehitada kõige ohtlikumatesse piir­kondadesse, sest siis poleks kindlustusmaksed enam taskukohased. Samas soodustaks kindlustus ehitusnormide vastuvõtmist ohualadel.

Õnneks arenevad rahvusvahelised riskijuhtimise institutsioonid ühtlases tempos. Finantsturgudel on hakatud kauplema mitmete obligatsioonidega, mis pakuvad kindlustust õnnetuste vastu. Kyoto protokoll pani aga aluse mehhanismile, mis lubab kaubelda süsihappegaasi emissiooniga ning lubab juhtida riske veelgi suurema võimaliku katastroofi, globaalse soojenemise korral. Praegu on turg nende toodete jaoks veel väike, kuid neil on suur kasvupotentsiaal. Nende edukas areng loob kindlustus­firmadele ka paremad võimalused katta tulevikus kahjusid suurte rahvusvaheliste katastroofide puhul.

Praegune arutelu tsunamivastaste hoiatussüsteemide üle keskendub valitsusprogrammidele. Kuid õigeaegne hoiatamine tähendab midagi enamat kui andurid ja satelliidid. See hõlmab ka ehitustegevuse viimist ohtlikest piirkondadest kaugemale ja valvamist, et eraettevõtted paneksid paika korralikud turvasüsteemid ja evakuatsiooniprotseduurid.

Ja küsimus polegi üksikute inimeste, riikide või ettevõtete vigades. Mitte ühelgi üheksast tsunamis enim kannatanud riigist polnud hoiatussüsteemi, mis oleks õnnetuse tulekust varakult teatanud. Häda oli selles, et puudusid rahvusvahelised institutsioonid, mis suudaksid kõiki võimalikke õnnetusi ette näha.

Tegelikult oligi katastroofi juures üheks kõige rabavamaks asjaolu, et tsunami tabas täiesti ettevalmistamata ühtesid maailma kõige luksuslikumaid kuurorte. See näitab lihtsat asja: isegi kõige kõrgeklassilisemad ettevõtted on ainult nii professionaalsed, kui olemasolev institutsiooniline infrastruktuur neil olla lubab. Kindlustajad ei kandnud tsunamiga seotud riske ega pakkunud see­pärast ka ajakohast ennetus­teavet ega väljaõpet. Kindlustusettevõtted peaksid nüüd ühiselt tegutsema, et tulevikus rohkem riske katta.