Kas Euroopa Liidu patused karistavad iseennast?

Kõigi Euroopa riikide tulevased põlvkonnad kannavad liigset pensioni maksmise koormat. Saksamaal näiteks arvutas majandusnõunike nõukogu välja, et riigi varjatud pensionivõlg on üle 270% SKTst. Kui lisada avalik riigivõlg 67% SKTst, on Saksamaa võla-SKT suhe 340%.

Teised Euroopa riigid on samas olukorras. Halb on see, et eurooplased sünnitavad vähem lapsi. Nii ei pruugi neid tulevasi põlvkondi, kes peaksid arve kinni maksma, sündidagi.

Lisaks sellele on Euroopa kõige aeglasema majanduskasvuga manner. ELi keskmine majanduskasv oli 2004. aastal, kui kogu maailmamajanduses toimus viimase veerandsaja tugevaim kasv, vaid 2,2%. Inflatsioon oli 1,9%. Nominaalnäitajates teeb see ligi 4%, pikemas perspektiivis pole kiirem kasv tõenäoliselt mõeldav.

Sellise nõrga kasvutempo juures ei sobi Maastrichti leppega euroriikidele ette nähtud puudujäägi lagi 3% SKTst enam kokku piiranguga, et võla-SKT suhe peab jääma 60% piiresse. Riigid, mis laenavad 3% ja kasvavad 4%, jäävad pidama 75%-lise võla-SKT suhte juures. Ja Saksamaa, mille ennustatav reaalkasv on vaid 1% aastas ja mille keskmine inflatsioon võib samuti jääda vaid 1% tasemele, liigub 150%-lise võla-SKT suhte poole.

Kuid olukorra lahenduseks pole stabiilsuspakti nõrgendamine, vaid tugevamaks muutmine. Kõige lihtsam viis võla-SKT suhet kontrolli all hoida on kehtestada kriteerium, mis langetaks lubatud avalike vahendite puudujäägi 3%st madalamale nende riikide jaoks, kelle võla-SKT suhe ületab 60%, ning lõdvendaks puudujäägipiirangut, tõstes selle üle 3% maade jaoks, kelle võla-SKT suhe jääb sellest tasemest allapoole.

See lähenemine arvestaks automaatselt majanduste erinevat kasvukiirust ja annaks riikidele võimsa stiimuli toota headel aegadel ülejääki, et halbadel aegadel oleks manööverdamisruumi. Kuid häda on selles, et seekord on patustajad ise need, kes endale karistustingimused peavad määrama.

© Project Syndicate 2005