Majanduskeskkond pole ettevõtja probleem

Tegu on hiiliva allakäiguspiraaliga. Kui midagi koos ette ei võeta ega soovita majanduskeskkonda raputavate otsustega (nt sadamatasude järsu tõstmisega) hetkelist edu saavutada, tuleb hakata rääkima asjast ilustamata ning leida inimesed, kes näevad kaugemale kui järgmised valimised.

Majanduskeskkonna arendamist ei saa jätta ainult ettevõtja kaela. Tal on endalgi turu­jõududega toimetulemisega muret küllaga. Kui Eesti majanduskeskkond osutub ebasoodsaks, võib tulu teenida ka Hiinas, Lääne-Euroopas või hoopis Indias ? suurt vahet pole. Ettevõtja on aru saanud, et tegutseb vabas majanduses. Ette­võtjal maksumaksjana on õigus majanduskeskonna arengute kohta saada vastust riigilt.

2003. aastal Prantsusmaal ettevõtjate sotsiaalsete tegevuste ja kohustuste programmi raames tehtud uuring näitab, et 85% ettevõtjaist ei taha midagi kuulda vastutusest majanduskeskkonna arendamise eest. 62% ei tahaks sõltuda ühest riigist ja oleks võimalusel ühegi konkreetse õiguskeskkonna piirava mõjuta.

See, et nad tegutsevad Prantsuse turul, on nende teene riigile. Vastutasuks ootavad ettevõtjad riigilt võimalikult soodsat majanduskeskkonda. Nad saavad aru sotsiaalsest vastutusest, kuid vaja on leida komporomiss sotsiaalsuse ja majandusarengu vahel. Kompromissi pooldas 72% küsitletud ettevõtjatest.

Eesti avalik sektor on majan-duskeskkonna kujundamisel keerulises olukorras. Enne ELiga liitumist järgitud vabamajanduse poliitika eeldas võimalikult minimaalset sekkumist riigi poolt. Praegu tuleb arvestada ühise Euroopa majandusruumi reeglitega. Oht on minna teise äärmusse ? aktiivseid hakatakse peletama vastusega: ei saa, eurodirektiiv ei luba.

Siiski on võimalusi, mida avalik sektor võib senisest aktiivsemalt kasutada üldise majanduskeskkonna ettevõtjasõbralikumaks muutmiseks. Näiteks kohalikku nõudlust kujundavate standardite ja nõuete kehtestamine ning tarbija üldist nõudlust ja haritust suunavate süsteemide loomine. Need hoovad on valitsusel endiselt ja seda rolli ei täida erasektor.

Kuna Eesti majanduspoliitika üks eesmärk on saavutada edusamme teadmistel põhinevas majanduses, siis avaliku sektori abi on teretulnud valdkondades, mis aitaks suunata väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate tegevust teadmismahuka tooangu ja teenuste pakkumise suunas.

Kas Eestis on nõudlus selliste toodete järele? Kas on vähemalt mingisugunegi tarbijate arusaam, mida teadusmahukat üldse ettevõtjatelt oodata? Kui pole nõudlust, ei teki ka pakkumist. Kas riik ei võiks võtta teadlikult suuna tarbimise mõjutamisele? Kui riik seda teeks ja nõudlus tõepoolest tekiks, tuleksid ka ettevõtjad järele ja hakkaksid vajalikku kaupa tootma ja teenust pakkuma. Ainult nii võiksime lähemale jõuda teadmistel põhineva majanduse idee elluviimisele.

Täna ei oska vist keegi täpselt öelda, kus need Eesti suured majanduslikud eeldused on, mis on meis nii unikaalset, mida pole teistes ELi riikides. Ei tea seda valitsus ega erasektor. Nii ei jäägi riigil muud üle, kui ettevõtjatele sel moel appi tulla, et kõigepealt kaardistada ja selgitada välja, kuhu meie majandus kümne aasta perspektiivis minna võiks, ja tulenevalt sellest hakkab kavandama toetavaid tegevusi.

Autor: Olev Laanjärv