Jalutuskäik kadunud maailma tänavail

Kuigi skeptikute arvates pole mingisuguseid käegakatsutavaid tõendeid merelainetesse uppunud müütilise saare Atlantise tegelikust eksisteerimisest, on Santorini ehk Thira üks neist kaunitest paikadest maailmas, mis kandideerib selle kadunud paradiisi tiitlile.

Muinasjutulisse paradiisi end kujutleda polegi nii keeruline, kui jalutada saare keskuse Fira kitsastel tänavatel, saades iga käänaku taga mõne maalilise vaatepildi osaliseks. Hulgun valgete tänavate labürintides, püüdes kõrvale hoiduda turismigruppide käratsevast melust, kes samuti on tulnud osa saama tükikesest legendist, kuid sattudes peatänavaid ääristavate lugematute poekeste lummusesse, on unustanud nii Atlantise legendi, Minose kultuuripärandi kui ka selle, et võiks vahel võtta lihtsalt aja maha ning lasta silmal puhata ja mõtetel end kanda enne järjekordset sukeldumist argipäeva sekeldusisse korraks näiteks ajaloo kardinate taha.

Sellel väiksel saarel on üle 500 kiriku, mille sinised kuplid ja kellatornid pilku püüavad, kui mõnelt kõrgemalt terassilt pilk üle saare uitama lasta. Kirikute arv viib mõtted sellele, et elades Egeuse mere kõige kuumemas kohas, merealuse katla serval, mis kord aastatuhandeid tagasi juba oma tõelist palet näitas, on kohalikud elanikud targemaks pidanud hoida sooje suhteid taevaste jõududega. Võin ainult ette kujutleda seda ilu, kui kõigi nende kirikukellade kaja korraga üle saare ja mereavaruse kostab.

Kahjuks sel korral ma sellest osa ei saa, nagu jääb ka nägemata Santorini kuulus päikeseloojang, kuna ongi käes aeg, mis sellistes kaunites paikades meele alati veidi nukraks teeb. Lasen end muulal kanda alla umbes viiesajast trepiastmest, mis viivad sadamasse. See on viimane elamus, millega Thira mind sel korral kostitab.

Olles jälle laeval, mis mind Santorinilt Kreeta poole viib, jääb tükiks ajaks saatma lõpuks silmapiiri taha kaduv Küklaadide kauneima saare sinivalgetes toonides arhitektuur, balansseerides üsna eluohtlikena tunduvail järsakuil mustade kaljude serval ja näides lausa ebareaalse muinasjutulinnana, mis järgmisel täiskuuööl mere sinavasse põhja olematusse kaob.