Eesti nimel, lõpetame asendustegevused!

Samas tunnistagem, et raha ja projektid majanduse edendamiseks tulid valdavalt mujalt ? eelkõige muidugi Soomest, kus ärimehed juba 1990. aastate algul hakkasid Eestit käsitlema kui Lõuna-Soome laiendust. Ja just Skandinaavia investeeringute tulv oli see, mis andis Eestile teiste Balti riikidega võrreldes jõulisema kiirenduse. Unustada ei maksa ka erastamist, mis riigieelarvet märkimisväärselt kosutas. Ent siingi tuleb meeles pidada, et arvestatav osa erastamisrahast tuli mujalt, mitte meie oma investorite taskust.

See tähendas aga, et algusest peale oli investeeringutesse sisse programmeeritud risk, et kasumit ei reinvesteerita, vaid see viiakse riigist välja. Veelgi hullem, algusest peale valitses oht, et toorme ja tööjõu kallinemisel liigub tootmine ebasoodsaks muutunud Eestist kasumit rohkem andvatesse riikidesse, nagu nüüd mitmel puhul ka juhtunud on. Ning juhtub tõenäoliselt tulevikuski.

Kõige selle üle polnud meil ometi põhjust kaevata omal ajal ega pole nüüdki, sest põhimõtteliselt on majandus edenenud jõudsalt. Mille üle me aga praegu kaebama peaksime, on see, et me kohe algul ees ootavaid riske poliitilisel tasandil ette näha ei osanud ning juba kümme aastat tagasi ei küsinud endalt, mis saab siis, kui meil midagi enam erastada pole ja meie väliskaubanduse üha kasvavat defitsiiti tasakaalustavad välisinvesteeringud ühel päeval kokku kuivama hakkavad.

Kahjuks polnud meil 1997. aastast alates, kui Euroopa Liit (EL) Eestiga läbirääkimisi alustas, aega sellega enam tegeleda, sest kogu meie aur läks eurokõlblikkuse saavutamisele.

Iseenesest polnud läbirääkimiste kaudu meile avaldatav surve administratiivseteks ja seadusandlikeks ümberkorraldusteks halb. Halb oli aga see, et mõnes mõttes kujunesidki läbirääkimised omamoodi asendustegevuseks, mille käigus regulaarsed Brüsselis toimuvad ettekanded saavutatud edusammudest suunasid meid kõrvale põhitegevuselt ? Eesti majandusliku, sotsiaalse ja demograafilise arengu jätkusuutlikkuse kindlustamiselt. Nii olemegi liitumise järel ühtäkki olukorras, kus õigupoolest keegi siin riigis ei tea enam, mis me nüüd edasi tegema peaksime. Ministrite igakuised käimised ELi ministrite nõukogudes on veel suurem asendustegevus kui see, mis toimus läbirääkimiste ajal. Sest Eesti arvamus ühisest välispoliitikast, suhkrureformist või geneetiliselt muundatud organismidest huvitab suurriike vaid siis, kui me mõnda otsust jonnakalt blokeerida ähvardame.

Selles olukorras saame teha vaid ühe õige otsuse: keskenduda oma sisemistele probleemidele. Majanduses tähendab see eelkõige väliskaubandusdefitsiidi kallale asumist, mis omakorda eeldab kõigi omamaiste ning ELi ressursside koondamist kodumaise ning ekspordivõimelise majanduse edendamisse. Ringi vaadates näeme, et see ei kõla globaliseerumise ajastul sugugi jaburalt, sest just nii teevad Soome ja Rootsi.

Peame tunnistama, et Läänemere piirkonnas on Eesti oma potentsiaalilt kõige nõrgem riik ja sealjuures on kõik naabrid meie konkurendid. Seepärast peame lõpuks aru saama ka sellest, et võõral ettevõtlusel põhineva kiire kasvu ja kasumi ajad on möödas. Kõik edasine, eelkõige Eesti konkurentsivõime, tuleb paratamatult raske tööga. Ja selles töös peavad ka poliitikud ja riigiametnikud ausalt kaasa lööma, mitte jätkama mugavate asendustegevuste otsimist.