Johannes Valk • 10 aprill 2005

Eestis kehtib reegel ? kellel võim, sellel õigus

Eelmisel suvel sadas ühe kuuga maha kohati kuni 40% sademete aastanormist. Jõed tõusid üle kallaste, hävis sadu hektareid põllukultuure. Maakondlikud looduskahjude hindamise komisjonid tegid kindlaks ja põllumajandusministeerium kinnitas, et aianduses ja kartulikasvatuses vajab hüvitamist kahju suuruses 60 miljonit krooni. Hüvitatakse ELi tavade järgi siis, kui kaotus on suurem kui 30%. Seega, 30% on tootja omavastutus. Seda, et riigieelarvesse pole hüvitamiseks ette nähtud sentigi, anti teada jaanuari lõpus. Kui see pole põllumeeste lollitamine ja mõnitamine, siis mis see on?

Soome põllumeestega võrreldes viis-kuus korda vähem toetusi saavaile tootjaile hakati ajama jura solidaarsusfondist, kuhu tuleks raha ikalduskahjude korvamiseks korjata sundkorras põllumeestelt, kel see raha nappide toetuste pärast puudub. Kompenseerimist riigieelarvest, nagu naabrid teevad, ei peeta vajalikuks.

Põllumajandustootjate organisatsioonide veebruaris tehtud avalikule pöördumisele pole ei Riigikogu ega valitsus suvatsenud seni sisuliselt vastata. Eriti ülbeks käitumiseks tuleb pidada seda, et valitsus saatis pöördumise vastamiseks põllumajandusministeeriumile, kust saadud kiri ühelegi küsimusele ei vastanud ega saanudki vastata ? ministeerium on väike vend, kelle tahtest toetuse maksmine ei sõltunud.

Uuringukeskuse Faktum 6.?8. märtsini läbi viidud küsitluse põhjal peab 86% 18?74aastasest elanikkonnast põllumeestele ikaldustoetuse maksmist õigeks. Vähe sellest, et riigivalitsejad ei täida kehtivat õiguskorda, nad ei arvesta ka avaliku arvamusega. Sellisel moel on õigusriigi eksisteerimine mõeldamatu. Milline moraalne õigus on siis ka riigivalitsejatel nõuda kodanikelt seaduskuulekust? Ega olegi. Kehtib hoopis reegel ? kel võim, sel õigus.

Võim on aga suurkapitalistide käes. Just nemad lõikasid enim kasu ultraliberaalsest turumajandusest, mis jättis põllumajanduse ilma enam kui 50 miljardist kroonist. Maa röövimise hinnaga kunstlikult odavaks tehtud toit (sh sisseostetav rämpstoit) võimaldab maksta tööjõule alusetult väikest palka ja teenida selle arvel täiendavat kasumit. Puudub alus maksta Eestis tööjõule kordi väiksemat palka, kui rahvusliku koguprodukti elaniku kohta toodetakse vaid paar korda vähem kui Soomes. Seegi on rahva lollitamine.

Kogu rahva pidev lollitamine on võimatu. Küsitluste andmeil väheneb pidevalt rahva usaldus riigi vastu. Kui rahvas ei usalda riiki, on riik nõrk. ELi välispiiril asuv nõrk riik nõrgestab kogu ühendust. Stalin viis omal ajal N. Liidus industrialiseerimise läbi samuti maarahva arvel. Piirialade rahva meelsust peeti aga oluliseks ja siia anti rohkem vahendeid kui näiteks Kesk-Venemaale. Siis oli Eesti ikkagi põllumajanduses tipptegija. Nüüd hoiame ELis teraviljasaagikusega ka esimest kohta, kahjuks tagantpoolt.

Millist Eesti maad me soovime näha? Kas sellist nagu täna või sellist, nagu näeb see välja Soomes, Rootsis? Aga siis peame seda ka toetama. Ja ärgem laskem end lollitada. Ärme ole sellised, nagu ütleb kirikuõpetaja: te vaatate, aga te ei näe. Kuni küsime, miks peab põllumees toetust saama, kui kingsepp ei saa, oleme tõepoolest rumalad ? vaatame, aga ei näe. Vale oleks arvata, et see mittenägemine meile kätte ei maksa. Maksab küll, kas või väheviljaka Eesti maa näol.

Miks reformistid enam ei räägi oma vana juttu, et kui liitume ELiga, üritame esimese asjana täielikult lõpetada igasuguse põllumajanduse toetamise? Aga seepärast, et nad on targad mehed, said ruttu pihta, et sellist jama võib ajada küll pikki aastaid lollitatud eestimaalastele, kuid Brüsselis naerdaks nad lihtsalt välja.

Hetkel kuum