31. mai 2005
Jaga lugu:

Pilguheit Antsude ja Maiede kerkimise aega

Tegemist oli suurte soodustustega elamuehitusprogrammiga, kus inimesed said oma kodumaja eest järelmaksuga tasuda ja ka tööaastatega võlga kustutada. Tollal arhitektuuribüroosid polnud, maa-arhi­tektuuriga tegeldi peamiselt Maaehitusprojektis ja EKE Projektis, kus töötati välja nii eramute kui ka kortermajade tüüplahendusi. Üle Eestimaa on ehitatud kümneid Antsu-, Priidu-, Tooma-, Tõnu-, Ella- jt nimelisi elamuid.

?Neid sai juba nii palju, et terve Eestimaa läks lausa ühenäoliseks,? sõnab arhitekt Tõnu Kull, kes töötas 1970?1990ndatel EKE Projektis tüüpelamute projekteerimise osakonna peaarhitektina. Eramute individuaalprojekte teostasid sel ajal need, kes ise maja ehitasid. Kuna igaüks kandis kive kokku, kust sai, sest ehitusmaterjale polnud saada, siis oli üsna tavaline, et majja sisse kolimiseni kulus aastaid.

Maaelamuehituskooperatiivide liikumise alustamiseks loodi EKE Projektis üksus Külatare, mis otsustas rahva ette tulla eksklusiivsema projektiga. Tõnu Kull tegi siis parasjagu ERKI õhtuses arhitektuuriosakonnas diplomitööd. Oli kiire aeg ja noor arhitekt pani ruttu eskiisid ning tööjoonised paberile. Pakutud variant läks töösse ning kolleegid ristisid maja Kullipesaks.

Monograafias ?Eesti 20. sajandi arhitektuur? märgib kunstiteadlane Mart Kalm: ?EKE projekt pakkus üsna suures valikus eramute kordusprojekte, kuid omapäraselt ilmekas Kullipesa sisaldas neist enim suurepäraseid kompromisse moodsuse, mida kehastasid lai tumedast puidust karniis maja ühel küljel, ja visuaalselt hoomatavast katusekaldest sündiva turvalise traditsionaalsuse vahel.?

?Ei maksa ära unustada, et Nõukogude Liidus oli kõik normeeritud,? täheldab Tõnu Kull. Suuremates eramutes võis kasulikku pinda olla 110 ruutmeetrit. Tavalises tüüperamus olid ettenähtud köök, elutuba, kolm-neli magamistuba ning sanitaarsõlm.

?Maaelamukooperatiividele saavutasime loa ehitada majaga ühe katuse alla ka sauna, garaa?i ja väikese abiruumi,? meenutab Kull. ?Tolleaegsete NLi normide järgi oli see pretsedenditu, sest isegi sauna nimel oli amoraalne kõrvalmaik.? Arhitektid püüdsidki ruume etteantud normide piires võimalikult funktsionaalselt lahendada. Tollases EKE Projektis tegelesid maaelamute projekteerimisega arhitektid Ants Mellik, Ülevi Eljand, Anu Kotli, Toomas Lukk ja Andres Ringo.

?Veel üks eripära,? sõnab Tõnu Kull. ?EKE süsteemis ehitati maju silikaltsiidist. Johannes Hint leiutas erilise desintegraatori, mille abil erinevates etappides liiva ja lubja segu aktiveerides, homogeniseerides ja hüdrotermiliselt kivistades saadakse uus ehitusmaterjal ? silikaltsiit.? Selle tootmiseks rajas EKE kaks tehast ? Paliverre ja Aravetele. Silikaltsiit on soe materjal. Tollaste lahjemate ehitusnormidega polnudki soojustust vaja. Nii oli väga lihtne ja kiire ehitada, sest tehases valmistati korrusekõrguseid plokke. Nendest plokkidest on kõik need Kullipesad, Tõnnid ja Toomad tehtud. Silikaltsiitmajade katusekattematerjalina kasutati eterniiti, siseruumide seinad kaeti tavalise krohvi ja keraamilise plaadiga, väga levinud olid laudpõrandad. Viimistlusmaterjalide valik oli mõistagi piiratud.

?Tüüpprojekt on ikkagi kollektiivne looming,? sõnab Tõnu Kull. Terve osakonna ? arhitektide, konstruktorite, santehnikute ja elektrikute ? tegevus oli sellele orienteeritud. ?Silikaltsiit oli põhjus, miks neid tüüpmaju nii palju EKE süsteemis tehti,? nendib Kull.

Et maale rohkem rahvast tuua, ehitati asulatesse ka korterelamuid. ?Sai neid küll mahuliselt liigendatud, aga üldiselt ei sobi nad ikkagi põllumaastikku,? tõdeb Kull. ?Kuni kolmekordseid elamuid saab haljastusega veel kuidagi siduda, aga Majaehituskombinaadi viiekorruselised paneelmajad maa-asulatesse ületasid igasuguse mõistlikkuse piiri.?

Kullipesa juurde tagasi tulles on Tõnu Kull kriitiline. ?Need ühepoolse kaldega katused ei haaku traditsioonilise Eesti külamiljööga,? möönab ta. Kõik taluhooned olid ju ikkagi viilkatustega. Õnneks on Kullipesi maale rajatud 6?10majaliste ansamblitena ja nii need toetavad üksteist.

?Arhitekt peab säilitama teatud piirkonna ilme,? ütleb Kull ja toob näiteid tänapäevasest planeeringust, kus sageli paiknevad kõrvuti eraldi võttes toredad majad, kuid kokku nad ei sobi ja keskkond on häiritud. Niisugune arhitektuurne müra saab tekkida ainult väga vabade nõuetega detailplaneeringuga. ?Arhitektuur on ka visuaalne kunst, mille tulemused olenevad paljuski arhitekti ja tellija vahelisest suhtlemisest, inimeste mõtlemisest ja teistega arvestamise oskusest,? tõdeb Tõnu Kull.

?Arhitekt peab sageli olema psühholoog ning hea maitse kasvataja. Õnnestunud koostööd kroonivad kenad majad kaunis maastikus.?

Autor: Tiina Kolk

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt