Eitamine ? märk väsinud Euroopast

Mõneti bravuurne Euroopa Liidu areng viimasel aastakümnel andis Euroopa heitliku ajaloo tundjatele lootust, et egoistlikest lahkhelidest lõhestunud maailmajagu õnnestub lõpuks ühtsemaks liita. Siiski on halvad eelaimdused põhiseaduse ja eelarve ümber toimuva valgel taas osutumaks tõeks. Eriti murelikuks teeb, et doominoefektina levivat eitamispsühhoosi kujutatakse sageli mingi postiivse tendentsina, mida paiguti saadab raskestimõistetav kahjurõõm.

Loomulikult on suur osa lääne kultuurist loodud vanas maailmas ja selle kultuuri peamine alus on olnud sügav individualism ja kahtlused kõiges kuni dekadentluseni välja. Ning sellisena on see kultuur oma väärtustes ja sallivas pluralismis olnud asendamatu ja paljudele väga omaks võetav.

Ent sellist mõttelaadi ei saa üksüheselt üle kanda praegusesse üha ohtlikumaks muutuvasse maailma, hellitades lootusi, nagu oleks Euroopa mingi puutumatu saareke.

Nüüdismaailmas on tugevnemas mõjuväljad, mille keskmed asuvad Hiinas, Venemaal ja islamifundamentalismis. Euroopluse kui elulaadi kaitse peitubki ühisemas tegutsemises ? poolemiljardiline Euroopa oleks kaugemaski perspektiivis vastukaal ohule mis tahes suunast. NATO ei paku kindlat kaitset majandusinvasioonide ega vana maailma killunemisest tingitud siseraskuste vastu ? Euroopa liitumisprotsesside hajumine oleks äärmiselt kardetav taandareng.