Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõik vanad nõuded 1. juulil ei aegunud

Koos soojade suveilmadega saabusid kiired päevad ka kohtutesse. Kartuses, et nende vanad nõuded pärast esimese juuli saabumist aeguvad, esitasid paljud firmad kohtutele massiliselt hagisid. Ebakindlust ja arusaamatust külvasid ka ajakirjanduses ilmunud artiklid, milles maaliti ähvardav pilt võlanõuetest, mille täitmist nõuda ei saa, ja seetõttu kaotatud miljonitest. Liialt vähe on juhitud üldsuse tähelepanu asjaolule, et aegumistähtaja arvestamisel tuleb arvestada ka kohustatud isiku enda suhtumist kohustuse rikkumisse.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) eelmine redaktsioon andis hagi korras õiguse kaitse üldiseks aegumistähtajaks kümme aastat, nüüd kehtib tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Seadusandja tegi üldisest aegumistähtajast ka erandi ? kui võlgnik rikub kohustust tahtlikult, aegub nõue kümne aasta möödudes (§ 146 lg 4).

Kohustust rikkunud isiku süü on liigitatav hooletuseks, raskeks hooletuseks ja tahtluseks. Isik rikub kohustust hooletusest siis, kui ta jätab käibes vajaliku (olulisel määral) hoole järgimata. Näiteks võib tuua olukorra, kus isik on endale võetud kohustuse justkui täitnud, kuid teinud seda lohakalt ehk hooletult (nt ei ole õigeaegselt ja õiges vormis lõpetanud mõnda liitumislepingut).

Tahtlusega on tegemist, kui isik soovib õigusvastase tagajärje saabumist õigussuhte tekkimisel, täitmisel ja lõppemisel. Tahtluse sisu avamiseks peab järelikult aru saama, milline tagajärg on õigusvastane ja mida tähendab soovimine.

Kui isik ei täida endale lepinguga võetud kohustust, rikub ta seadusega kaitstud ja juba vanade roomlaste austatud reeglit: lepingust tuleb kinni pidada (Pacta sunt servanda). Seega on üks õigusvastane käitumine lepinguga endale võetud kohustuste mittetäitmine.

Võttes aluseks isiku soovi õigusvastase tagajärje saabumisel saab tahtluse jagada otseseks või kaudseks tahtluseks. Esimesel juhul võlgnik teab, et tema selline käitumine toob kaasa sellise õigusvastase tagajärje, see on tema eesmärk.

Kaudse tahtlusega on tegemist, kui kohustuse rikkuja teab ja saab aru, et ta oma kohustust ei täida, kuid möönab sellise tagajärje saabumise võimalikkust, kuid ta ei võta kohustuse täitmiseks midagi ette (nt ei võta võlausaldajaga ühendust, ei tasu võlgnevust). Seega saab öelda, et isik, kes ei täida endale lepinguga võetud kohustust, käitub õigusvastaselt. Kui ta teab ja möönab oma sellist käitumist, on tegu tahtliku kohustuse rikkumisega ning nõue aegub kümne aasta möödumisel nõude tekkimisest.

Võrdlus tahtluse ja hooletuse vahel viitab kvalitatiivsele erinevusele. Hooletuse korral isik ei teagi oma kohustuse olemasolust või kui ta teab endal lasuvast kohustusest teha mingi sooritus, siis usub, et täitmiseks antud tähtaeg ei ole veel saabunud, soovib täita kohustust mittekohaselt jms. Seevastu tahtlikult kohustust rikkuval isikul puudub üldse soov oma kohustust täita. Kohustuse tahtliku rikkumise sisustamisel on oluline jälgida kohtupraktikat.

Arvestades erinevate lepingute alusel tekkivate rahaliste kohustuste suurt hulka, on kohane selgitada, millal võib rahalise kohustuse rikkumine olla tahtlik.

Igaüks teab, et tarbitud hüvede eest tuleb maksta. Seadus on andnud nõude esitajale õiguse kitsendusteta nõuda rahalise kohustuse täitmist. Järelikult kui isik sõlmib mingi hüve saamiseks lepingu (nt müügileping maasikate ostmiseks või telekommunikatsioonileping operaatoriga), teab ta, et saadu eest tuleb tasuda ? järelikult mittetasumisel rikub tahtlikult raha maksmise kohustust. Mittemaksmist ei õigusta kehv materiaalne olukord ega tasumist meeldetuletavate teadete eiramine.

Otsustamaks, kas mõne muu, raha maksmises mitteseisneva kohustuse (nt üürieseme üleandmine üürnikule, teabe esitamine lepingupartnerile) rikkumise süü vorm on tahtlik või mitte, tuleb alati lähtuda konkreetsest olukorrast.

Soovitan kõigil võlausaldajail üle vaadata enne 1. juulit 2002 tekkinud võlanõuded ja hinnata, kas olete teinud kõik, et võlgnik oma kohustusest teada saaks ning selle täidaks. Võlgnikud arvestagu, et 1. juuli saabumine ei vabastanud neid automaatselt kõigi oma vanade kohustuste täitmisest.