Kuidas Economist nägi euro tulekut 10 a tagasi

Juba 10 aastat tagasi tegi The Economisti autoreid murelikuks viis, kuidas riigid Maastrichti reegleid täitma hakkavad. Kriteeriumid kohustavad riike hoidma madalana avaliku majandussektori defitsiidi, riigivõla, inflatsiooni, intressimäärad ning säilitama stabiilset vahetuskurssi. 1995. a septembrikuu The Economist leidis, et kõik need eesmärgid on soovitatavad ja omast kohast õiged. Kuid kriteeriumid on vaid vahendid, mis viivad ühtse valuutani. Tee nende täitmiseks valis iga riik ise nii 1995. aastal kui ka nüüd.

1995. a septembris vastasid leppe kõikidele tingimustele vaid Saksamaa ja Luksemburg. Isegi mõningad tugevad riigid pidid läbi tegema piinarikka fiskaalpoliitika konsolideerimise. Kohanemisperioodil langesid nii kogutoodang kui ka tööhõive. Kõike seda tehti selleks, et saavutada ettenähtud 60protsendilist riigivõla ja SKP suhet. Paljudes kõrge maksukoormusega Lääne-Euroopa maades jäi valitsuste ainsaks valikuks ja vahendiks riiklike kulutuste kärpimine või maksude suurendamine. Enamik riike valis maksude suurendamise tee: riigid suurendasid makse rohkem, kui kärpisid kulutusi. Selline meetod viib The Economisti autorite arvates pigem ebaõnnestumiseni kui eduni.

Aastatel 1964?1992 kohaldasid erinevad OECD maad eelarvedefitsiidi suuri kärpeid (defitsiidi vähendamist rohkem kui 0,5% võrra SKPst) 52 korral. Vaid 14 tolle aja poliitikamuutust olid edukad ses mõttes, et vähendasid kolme aasta pärast riigivõlga vähemalt viie protsendipunkti võrra. 38 defitsiidikärbet ebaõnnestusid. Põhjus, miks katset saatis edu või läbikukkumine, peitus peaaegu alati viisis, kuidas defitsiiti vähendati. Edukad vähendasid 80 protsendil juhtudest eelarvekulutusi. Ebaõnnestujad suurendasid enamasti makse: keskmiselt kolm korda rohkem, kui kärpisid kulutusi.

The Economist esitas kaks küsimust: kas fiskaalkriteeriume on tõesti vaja täpselt järgida ja kas Maastrichti kriteeriumid on mõistlikud.

Võtmeküsimus on fiskaalpositsiooni jätkusuutlikkus. The Economist õpetab, et küpses majanduses on fiskaalkonsolideerumise ainsaks võimaluseks esmase eelarvedefitsiidi vähendamine, kuid hoiatab, et sealjuures tuleks eelarvekärbete puhul hoiduda inflatsiooni suurenemisest. Sageli väidetakse, et kriteeriumid ei peegeldagi täpselt valitsuse fiskaalseisu. Ning seda, et tegelikult tähendab fiskaalne jätkusuutlikkus erinevates riikides erinevaid asju ? nimelt tasakaalustatud struktuuri eelarvet, riiklikest investeeringutest madalamat defitsiiti või stabiilset võla ja SKP suhtarvu.

The Economist selgitab, et fiskaaleesmärkide saavutamist tuleb mõõta eelarve tegeliku defitsiidi ja kogu riigivõla alusel. Tähelepanu pööramine kogu riigivõlale võimaldab valitsusel täita kriteeriume nt riikliku finantsvara või tegeliku vara müügist, kuigi see ei parandaks selle riigi fiskaalpositsiooni.

Riiklikud pensioniskeemid moodustavad erinevuse riikliku koguvõla ja netovõla vahel. Arvestada tuleb ka jooksvaid ja tulevasi kohustusi, mis vahendeid mõjutavad, samuti nendest kohustustest tulenevat sissetulekut. Täiendavate kriteeriumide kasutamist ei pea The Economist otstarbekaks, sest need tooksid kaasa vaid marginaalseid muutusi riikide fiskaalseisu hindamisel. Näiteks Prantsusmaal oli 1995. aastal kõrge tegelik defitsiit ning ka suur struktuuri defitsiit.

Eestilgi on võimalus tagasi vaadata. Inflatsiooni põhjustanud järsk kütusehinna tõus tõi esile ohud, mis meid tulevikuski võivad varitseda. Esimeste euromaadega võrreldes on meie väikese Eesti eurotee olnud senini suuremate konarusteta. Kui vaid seda liiga kõrget inflatsiooni ei oleks.

The Economisti 1995. a septembri materjalide põhjal.

Autor: Ene Paal