Enamjaolt Rimi taktikepi alla läinud strateegia ja taktika peavad silmas Eestit, Lätit ja Leedut kui ühtset turgu ega vaevu nähtavasti tegeliku olukorra iseärasusi analüüsima.
Ühtset, pea kaheksa miljoni elanikuga turgu pole aga siiamaani tekkinud ja pole selge, kas jõulise ülevalt poolt ja teisest riigist administreerimisega tekibki. Selle asemel lõhuti, vähemalt Citymarketite poolelt otsustades, Eestis tol ajal hästi töötanud edukad ettevõtted.
Ühisesse patta pandi suure käibega ja kasumis City- ning Säästumarketid (tõsi, viimane jätkab pealtnäha endisel kursil, kuigi on kogenud varustamislünki) ja suhteliselt väikese käibega ning kahjumis Rimi supermarketid. Ehk ühendati kolm ketikontseptsiooni, mida hakati eemalt juhtima.
Praegu jääbki mulje, et kummalisel kombel dikteerib endine väiksem ja kahjumlik pool tingimusi endisele suuremale ja kasumlikule poolele.
Kesko poole pealt lahkusid Citymarketi keti juht Riho Maurer ja Säästumarketi keti juht Margit Uibokand, rääkimata teistest tipp- ja keskastme juhtidest. Midagi pole teha, otsustamistasand on kandunud Eestist välja Riiga ja Rimi Balticuks.
Rääkida võib ka eri (kaubandus)kultuuride kokkupõrkest: ühelt poolt kohalikke olusid paremini mõistev soomlaste Kesko ja teiselt poolt kirjuma rahvusvahelise taustaga ICA, kus tegijad hollandlased ja rootslased, kes on Riiga tegevjuhiks palganud konfliktsevõitu portugallase.
Vastuväitena saab öelda, et kaupluste füüsilised asukohad ei muutunud, neid ei suletud, üksnes nimi muutus. Alles on näiteks ka Citymarketi algatatud ostukampaania Mammutipäevad.
Sellegipoolest oleks saanud edukat ehk veelgi edukamaks arendada, enne kui sealt kiirkorras ühendamisega ?dividende? välja võtta, et vähem edukaid veepinnale tirida. Võib-olla olnuks õigem vähem edukatest loobumine, üle parda viskamine.