Varjatud oht võlgniku kohustuste täitmisel

Kehtiva pankrotiseaduse kohaselt on võimalik, et pankrotivõlgniku poolt sunni ähvardusel antud informatsiooni kasutatakse hilisemalt tema suhtes alustatud kriminaalmenetluses. Samal ajal on kriminaalmenetluses isikul õigus keelduda ütluste andmisest iseenda ja oma lähedaste vastu.

Pankrotiseaduse kohaselt on pankrotivõlgnikuks füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes on kohus algatanud pankrotimenetluse.

Juriidilisest isikust võlgniku puhul on kohustatud isikuteks reeglina kas juhatuse või nõukogu liikmed.

Samas ei välista kehtiv regulatsioon vastavate kohustuste seadmist lisaks juhatuse ja nõukogu liikmetele ka likvideerijale, täisühingu osanikule, usaldusühingu täisosanikule, vähemalt 1/10 suurust osalust omavale osanikule või aktsionärile.

Samuti võidakse kohustatud isikuks määrata prokurist või raamatupidamise eest vastutav isik.

Seega saame pankrotiseadusega sätestatud võlgniku kohustuste täitjana vaadelda nii füüsilisest isikust võlgnikku kui ka juriidilisest isikust võlgniku esindajat.

Pankrotimenetluses on võlgnikul kohustus anda teavet, võtta pankrotimenetlusest osa ning mitte lahkuda elukohast.

Lisaks võib kohus kohustada võlgnikku vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged.

Pankrotiseaduses sätestatud võlgniku kohustuste täitmise tagamiseks või edasise võlgnikupoolse rikkumise ärahoidmiseks on pankrotiseaduses ette nähtud sundtoomist või aresti. Sundtoomise eesmärk on tagada võlgniku kohalolek või nõutava toimingu isiklik sooritamine.

Aresti kohaldatakse juhul, kui võlgnik keeldub täitmast temal lasuvaid kohustusi. Lisaks võib kohustuste täitmatajätmise või valevande andmise eest võlgniku suhtes kohaldada kriminaalvastutust.

Pankrotivõlgniku poolt teabe andmine võib tuua kaasa olukorra, kus pankrotimenetluses kogutud informatsiooni kasutatakse hiljem tema suhtes alustatud kriminaalmenetluses süü tõendamiseks.

Seega eksisteerib pankrotivõlgnikul lasuvate kohustuste täitmise ning põhiseaduse ja kriminaalmenetluse üldpõhimõtete vahel vastuolu, sest ühelt poolt (pankrotimenetlus) on võlgnik kohustatud sunni ähvardusel avaldama informatsiooni ja andma selgitusi, ning teisalt on tema poolt avaldatud faktiliste asjaolude pinnalt alustatud kriminaalmenetluses õigus keelduda ütluste andmisest.

Teine küsimus seondub pankrotimenetluses avalikustatud teabe kasutamise võimalikkusest kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluse aspektist on aktsepteerimatu olukord, kus menetlusosaliselt tema õigusi tutvustamata kogutud tõendeid arvestatakse asja arutamisel hilisemas kohtulikus menetluses.

Seega peab pankrotivõlgnik arvestama, et tema poolt pankrotimenetluses avalikustatavat informatsiooni võidakse kasutada hilisemalt tema enda suhtes alustatud kriminaalasjas süü tõendamiseks.

Autor: Margus Lentsius