Viigimari - magus püha vili

Esimesel kohtumisel värske viljaga võib tekkida väike eelarvamus, sest ei väljast ega ka seest ei näi eriti isuäratav. Pigem meenutab värske rohekas-pruunikas vili vanainimese nahka. Sibulakujulise vilja sees on punased söödavad seemned, mille arv võib kõikuda 30st kuni 1600ni ühe marja kohta. Maitselt omab see pisut maasikamaitselist varjundit ning on meeldivalt nauditav.

Viigimarjad valmivad kõige paremini Vahemere soojas ja kuivemas kliimas. Kui viljade valmimise perioodil on enam vihma, põhjustab see aga nende lagunemist. Puud nõuavad tugevat päikest, et valmida saaks mokkamööda hõrgud viljad. Viigipuud võivad kasvada suureks ja laiaks, võttes oma lopsakate päikest püüdvate lehtedega ära valguse ning võimaluse, et puu all teised taimed elada saaksid. Tema juured rändavad aga kaugele eemale puuvõrast, ulatudes kuni 15 meetrini ning võivad pehmemas pinnases tungida 6 meetri sügavuseni maapõue.

Viigimari kasvab eriliselt kohandunud õiest. Tema iseäraliku õie tõttu pidasid iidsed indiaanlased viigipuud õietuks. Vanades budistlikes ja hinduistlikes tekstides kasutatakse mõnikord väljendit ?otsides viigipuu õit? ? sellega viidatakse millelegi mõttetule ja võimatule. Samuti võidi selle väljendiga viidata millelegi väga haruldasele või kõrgele kvaliteedile. Hinduismis ja budismis peetakse seda puud pühaks.

Kreekas mainiti seda vilja aastal 60, kui filosoof Platon propageeris viigimarja kasuliku toiduainena atleetidele. Teada on lugu, kus Kreeka valitsus keelas igasuguse viigimarjade ekspordi, et tagada oma sportlastele olümpiamängudel parimad tulemused. Kuivatatud marjades on 60 protsenti suhkrut, see oli ka üheks põhjuseks, miks Platon sportlastel neid süüa soovitas. Viigimari sisaldab palju vitamiine ning on isegi öeldud, et inimesed suudaksid elada, süües ainuüksi neid vilju. Muuseas värske marja murdmisel eralduvat valget piimjat eritist on kasutatud ravimina viljatuse vastu, samuti stimuleeriva vahendina rinnapiima tekkeks. Tema pehmest magusast viljast võib keeta moosi, kuid kõige sagedamini süüakse viigimarja kuivatatult. Värske marja nahk on väga õrn ning transportimise suhtes tundlik. Kuna vilju korjatakse, mil nad on täitsa küpsed, siis värskelt saab neid süüa enamjaolt vaid puude päritolumaal.

Kodusel viisil kuivatatakse neid päikese käes ligi kümme päeva ning ongi maitsvad palad valmis. Horvaatia rannikukülades leotatakse neid seejärel veel soolases merevees, et kärbseid hiljem ligi ei tikuks. Kuivatatud viigimarjadest aetakse aga ka kodust kanget napsu nimega rakija.

Autor: Sigrid Suu