Valgevene ahvatlev turg
Valgevenes eestlase jalg tihti ei kõnni. Seetõttu ei teata ka palju võimalustest äriajamiseks Valgevenes. Ettevõtlus on Valgevenes range riikliku kontrolli all, mis teeb alustamise keeruliseks ja aeganõudvaks. Ent ahvatlev turg tasub vaevanägemist.
Alustamiseks tuleb läbida riikliku struktuuri kadalipp, mis algab kohaliku rajooni või oblasti valitsusest, siis tuleb Minski kontsern, peavalitsus ja ministeerium. Pikaajalise ostu-müügi tehingu sooritamiseks tuleb sõlmida leping kontserniga ning edasi ajab kontsern ise peavalitsuses ja ministeeriumis asjad korda.
Protsess võib võtta kuid. Väliskaubandusministeerium ei armasta tegelda asjadega, mis seotud tootmisega, kus asjaajamine muutunud pealiskaudsemaks ja aeganõudvamaks.
Eestlaste jaoks on veel kaks rasket asja: ettemaks, reeglina 50%, ja toote või tooraine kvaliteet. Kui tegemist on erafirmaga, tavaliselt ettemaksu ei nõuta. Riigifirmades kehtib arusaam, et kui hind on odav, võib ka praaki sees olla, öelgu leping mida iganes. Nt ümarpalgi ostmisel on lepingus lubatud 3% praaki, tegelikult võib olla 30?50%. Sellist äri muidugi ajada ei saa.
Korruptsioon pole Valgevenes suur probleem. Altkäemaksu ei nõuta (ilmselt ei ütle sellest keegi ka ära). Korralikust õhtusöögist ja ?Vana Tallinnast? piisab täiesti ? riigiametnikud on väikesed alkoholitarbijad. Suurtes riigifirmades on varjatud korruptsiooni. Nt on riigifirma ametnik ka välisfirma esindaja, korraldab selle ostu-müüki-eksporti ja saab selle eest dollarites sama palju palka kui põhikohal Valgevene rublades. Selge, et selline esindaja eelistab välismaist tööandjat teistele välisfirmadele.
Tegelikult määrab koostöö usaldus. Kui ei teki usaldust, ei aita ka pistis. Usalduse võitmine on raskeim ülesanne, sest puuduvad reeglid. Kergem on kokkuleppele saada valdkonnis, mis huvitavad Valgevenet (vt tabel). Välisesindustele on antud korraldus leida investoreid ettevõtlusaladel, kus Valgevene majandus vajaks upitamist.
Valgevenet huvitab enim tootmine. N. Liidu ajal sai Valgevenest valmistoodangu valmistaja, tooraine toodi mujalt. Aastakümneiks loodud infrastruktuur oli suure potentsiaaliga, N. Liidu lagunemise järel jäi kõik kasutult seisma ja seadmed vananesid moraalselt. Seetõttu on roheline tee neile ettevõtjaile, kes tahavad investeerida tootmisse või tooma tootmise Valgevenesse.
Ei soovitaks alustada välisfirmana, vaid luua ühisfirma mõne kohaliku ettevõttega. Toodangu väljaviimine tähendab Valgevenele eksporti ning ka hinnad on teisest klassist.
Kui tegemist on ostu-müügi tehinguga, võiks alalise esindaja otsida Valgevenest, kuid mitte samast firmast, kellega tehing sõlmitud. Kui tegemist on tootmisega, võib tootmisjuht samuti olla asukohamaalt, lisaks veel raamatupidaja Eestist, kes hoiaks ära kuritarvitused firmas. Probleemide vältimiseks tasub finantsaruandlust teha iga kvartali kohta.
Maksukoormus on tunduvalt kõrgem kui Eestis ? isegi 80?85%. Kuid maksumäära on võimalik vähendada, luues ühisfirma kohalikega või asutades tootmise vabamajanduspiirkonda. Praegu on Valgevenes kaks sellist piirkonda.
Kui soovitakse investeerida miljoneid, võib proovida seda teha Minski läheduses, kus äritegevus aktiivsem. Teistes oblastites on samas rohkem võimalusi ning paljudest asjadest tuntakse puudust. Ses mõttes tasub kätt proovida Babruiski, Vitsebski või Magiljovi oblastis. Brest ja Grodna on vallutatud poolakate jt poolt, Gomeli oblast aga radioaktiivne. Seega tasub olla ettevaatlik ka näiteks metsamaterjali ostes.
Eesti peakonsulaadist Minskis ei tasu selle suure töökoormuse ning Valgevene isoleerituse tõttu suurt abi loota. Rohkem infot on võimalik saada Valgevene peakonsulaadist Tallinnas.
Autor: Vladimir Redpap