Urmas Vaino • 15. detsember 2005 kell 22:00

Üleskeeratav, reeglitega maailm

Reeglid ja seadused. Nähtavad, vahel öeldakse nende kohta kirjutatud, ning siis need, mida kohe näha ei ole. Viima­sed elusa, teised üles­keeratava maailma jaoks.

Nii kummaline, kui see ka ei tundu, on keerulisem just nende seadustega, mis on pandud kirja. Sest teistega, palun väga, ütleb sisemine korrektor kohe, kui on valesti. Laksatab piitsa ja vähemalt peas paneb asjad õigele joonele. Edasi on nii, et vahel teed südame kõvaks ja teed piitsaplaksust hoolimata ikkagi ära. Ehkki tead, et ei peaks, ja parem kui ei. Nende hetkede tarvis ongi kirjutatud seadused loodud. Ülesmärgitud reegleid on vaja, kui inimene oma sisemisele korrektorile ei allu. Vabandused on sellisel juhul enesekindlad, aga ilmselt mitte siirad.

Kirjutatud seadused ? nendega on tõeline jama. Paksud raamatud. Kokku saaks kindlasti mitme Mustamäe suusahüppetorni jagu reegleid ja seadusi, mis kirjutatud kord vere, kord tindi, siis puhta sõnniku ja muu orgaanilise abil. Ja need kirjutatud reeglid moodustavad ühe suure võtme, mille abil inimest üles keeratakse: kord jooksma, siis kargama, siis kurvastama, siis alluma, siis deklaratsioone täitma, siis andeks andma jne. Üleskeeratav maailm. Väliselt ilus ja armas, lihtsakoelise ja peene mehhanismiga enese sees.

Kas köster võis kunagi Tootsile öelda, et valima, sina inimeseloom, pead, kumba seadust järgida, südame või kirjatähe oma? Kui ütles, saaks seda selle loo juures kenasti tsitaadina kasutada.

Hetkel kuum