Kes vastutab meedias väljaöeldu eest?

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi üldkogu tegi 21. det--semb--ril 2005. aastal otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05, mis ilmselt kujutab endast olulist pretsedenti meediaõiguses. Kaks ravimitootjat vaidlesid selle üle, kas ja milline õiguslik vastutus lasub ettevõttel, kes konkurendi kohta ajakirjanduse vahendusel ebaõigeid andmeid avaldas.

Andmete avaldamist reguleerib võlaõigusseaduse § 1047, mille järgi isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane. Ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane.

Ravimitootja Pfizer H.C.P. Corporation endine tegevjuht edastas pressiteate uudisteagentuurile BNS ning andis intervjuu Eesti Päevalehele, milles ta avaldas ettevõtte konkurendi suhtes andmeid, mida viimane pidas eksitavateks. Konkurent nõudis kohtu kaudu eksitavate andmete ümberlükkamist. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu põhjendusega, et ta ei olnud tegelikult andmete avaldamise eest vastutav isik. Kostja näol olevat tegemist pigem informatsiooniallikaga, kellel puudus kontroll andmete tegeliku avaldamise üle. Tegelikud avaldajad ja õiged vastutajad olid kostja arvates Eesti Päevaleht ning BNS.

Riigikohus kostja positsiooni ei toetanud, vaid leidis, et meedias andmete avaldamisel saab avaldajaks ehk andmete avaldamise eest vastutavaks isikuks olla ka informatsiooniallikas. Riigikohus leidis, et avaldamine seaduse mõttes tähendab andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemist ja avaldaja on seega isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Informatsiooniallikas ei ole suhetes meediaväljaandjaga küll ajaleheartikli kui terviku avaldaja, kuid teda saab lugeda andmete muus vormis avaldajaks. Võlaõigusseaduse § 1047 ei sätesta, et avaldajaks saaks pidada üksnes meediaväljaannet. Seega saab ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse eest vastutada isik, kes esitab andmeid meediaväljaandele.

Võlaõigusseaduse § 1047 jär-gi tuleb ebaõiged andmed ümber lükata sõltumata sellest, kas andmete avaldamine iseene-sest toimus õigusvastaselt või mitte. Ebaõigete andmete avaldamine võib leida aset ka õiguspärasel viisil, mis aga ei tähenda, et puuduks mõistlik õigustus jätta ebaõigete andmete avaldamise õiguspärasuse tuvastamisel need kehtima. Antud seisukohta väljendas Riigikohus juba oma 2005. a 13. mai otsuses tsiviilasjas 3-2-1-17-05, mis puudutas Robert Lepiksoni vaidlust Eesti Eks-pressi ja SL Õhtulehega. Seega on ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus seaduses sätestatud objektiivse vastutusena, sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest ja avaldaja süüst.

Kas ja kuidas võib antud lahend mõjutada meediaväljaannete igapäevast tegevust? Kahtlemata ei saa Riigikohtu lahendist teha järeldust, nagu puuduks ajakirjandusväljaandel tulevikus üldse avaldatavate andmete kontrollimise kohustus. Ajakirjaniku tegevus andmete avaldamisel ja infoallikate kasutamisel on endiselt reguleeritud Eesti ajakirjanduseetika koodeksiga, mis kohustab toimetusi kontrollima andmete tõepärasust ja allikate usaldusväärsust ning tagama erinevate osapoolte seisukohtade tasakaalustatud kajastamise. Riigikohtu lahendist aga tuleneb, et nt pressiteateid saatvad ettevõtted ning intervjuusid andvad isikud vastutavad nende endi poolt öeldu eest juhul, kui nad on isikutena ajakirjandusväljaannete poolt identifitseeritud ning nende poolt avaldatut on ajakirjandusväljaande poolt täpselt tsiteeritud.

Autor: Anu Uritam