Mina ei usu uude Ignalinasse

Kui tuumajaama osaluse ost tundub arukas, miks ei tundu siis arukas hoopis lihtsam lahendus: põlevkivikaevandamise märkimisväärne piiramine ning selle sammu eest saada olevate CO" kvoodirahade eest teistlaadse energeetika käivitamine. Kas või sellise, kus iga ehitatav maja oma sooja maksimaalselt päikesest saab ning kus elektrit toodetaks näiteks biomassist, ja miks ka mitte põlevkivist valmistatava sünteetilise gaasi abil tarbijate läheduses.

Või miks mitte hoopis selline energeetika, kus gaasi või vedelkütust toodetaks süsihappegaasist ja tuulegeneraatorite elektrist vändatud vesinikust. See kõik oleks paikne ja oma. Mina ei usu väärtpaberite võimu ja selle kaudu saadavasse õigusse maailmas, kus energiakandjaid ja tooraineressursse nappima hakkab.

Nii nagu üleöö on kõik erakonnad muutunud rohelisteks, deklareerides igal võimalusel oma kohutavat keskkonnasõbralikkust, on ka raske leida poliitolendit, kes ütleks, et ta pole innovatsioonilembene.

Energeetikaga Eestis on seotud suur innovatsiooniline väljakutse. Meil on vaja oma energiatootmist põhjalikult ümber korraldada, meil on isegi olemas nii rahalised vahendid kui ka teatav intellektuaalne eelduski selliseks tegevuseks. Mida aga pole, on tegevus: me ütleme, et me maksame kinni lihtsalt ühe tuntud tehnoloogia rakendamise, ja kogu lugu. Selline innovaatilisuse ärakadumine olulisel otsustushetkel viitab aga kõigi innovatsioonijuttude silmakirjalikkusele. Tõepoolest on keskendunud meie energeetikaalane õpetus ja arendustegevus katlaseppade ja põlevkivipappide koolitamisele. Aga ega see tähenda, et sellised teadmised, kuidas tuumajõu ja fossiilkütuseta toime tulla, oleksid maailmast otsas.

Küsimuses: "Kui need tehnoloogiad siis nii head on, miks neid siis mujal ei rakendata?" on tegelikult ka vastus sellele, kuidas meie saaksime neid rakendada. Eks ikka palgates tööle need, kes sedalaadi tehnoloogiaid rikkamates ühiskondades välja mõelnud ja edendanud on.