Ajalehe väärtust hinnatakse faktitäpsuse järgi

Eks iga asja kallal saab muidugi norida, kuid ise olen küll seisukohal, et kui parimat (või vähemalt head) ei taotle, läheb asi tihti untsu.

Minu jaoks on just põllumajandus selline teema, mida arvan hästi tundvat, kuna oman vastavat kõrgharidust ja pikaajalist kogemust. Lugedes artikleid ajakirjanduses, näen ma liiga tihti ja mitte just väikesi möödalaskmisi artiklites, mis kajastavad põllumajanduse ja maaelu teemasid. Olen enda jaoks teinud kaks põhijäreldust: esiteks - põllumajandusteema on meie ajakirjanike jaoks tundmatu maa ja teiseks ajakirjandust pole suurt mõtet üldse lugeda - pigem võib sealt saada desinformatsiooni.

Üks lugeja rohkem või vähem - no problems, võidakse öelda. Tegelikult kirjutatakse aga väga paljudel spetsiifilistel teemadel, võiks öelda, et lausa seinast-seina ja see käib eriti majanduslehe kohta. Seega võivad teisedki lugejad teha analoogilisi järeldusi, seda enam, et loetakse eelkõige kirjutisi erialastel teemadel. Selle tagajärjel tekivadki ajakirjanduse kohta jutud, mida tegijad ise ilmselt liialduseks peavad.

Nõukogude ajaga võrreldes täidetakse kogu lehe mahust rohkem oma palgatud töötajate poolt ja vähem küsitakse kirjutisi spetsialistidelt, kelle jaoks jääb tavaliselt vaid väikesemahuline arvamuslehekülg. Kuna ajakirjanduse kogumaht on kasvanud kümnetes kordades, siis on täitsa loomulik, et vastavas koguses kõrge kvalifikatsiooniga ajakirjanikke pole kusagilt võtta, seda enam, et väga tõsistele tegijatele pakutakse tööd mujaltki.

Pakuksin olukorrale leevendust eelkõige sel teel, et ajalehed kutsuks oma veerge täitma rohkem tippspetsialiste. Arvamused, eriti tavakasutusel olevatest erinevad, peavad olema põhjalikult argumenteeritud. Kõige parem aga on, kui tuginetakse faktidele.

Usaldus kaob justkui iseenesest, selle tagasivõitmine vajab aga meeletut tööd.