EL pakub sisserändajaile heldelt toetusi

Esmaspäevast peavad ELi riikide migratsiooniseadused olema kooskõlas ELi vaba liikumise direktiiviga. Tõsi, mõned vanad ELi liikmed on pidanud vajalikuks rakendada tööjõule sissesõidukeeldu üleminekuaja jooksul, mis võib pikeneda aprillini 2011. Ometi ei kehti see keeld iseendale töö andjaile ja mittetöötavaile inimestele, kes naudivad juba täit liikumisvabadust.

Direktiiv laiendab kõvasti mittetöötavate ELi kodanike õigusi liikumisele ja sotsiaaltoetustele. Igal ELi kodanikul on õigus saada kuni viieaastane elamisluba mis tahes liikmesriigis ja pärast seda ka püsiv elamisluba. Isegi mitteaktiivseil sisserändajail on õigus saada sotsiaaltoetusi samadel alustel sünnijärgsete kodanikega.

Direktiivi on küll sisse kirjutatud kaitsenõudeid, mis piiravad võimalikku heaoluriigi sotsiaaltoetuste ärakasutamist esimese viie aasta jooksul. Näiteks nõutakse riiki elama asujailt tõendit tervisekindlustuse kohta ja piisavate "ressursside" ettenäitamist kuni viieaastase elamisloa taotlemisel. Aga mis need ressursid olema peavad, jääb selgusetuks. Riik ei või keelduda elamisloa andmisest ebapiisava vara põhjendusega, sest see oleks diskrimineerimine.

Teoorias peab nõuet kohaldama sisserändaja olukorrast lähtuvalt. Praktikas nõutakse kõigilt immigrantidelt ühtmoodi rahalisi vahendeid varade või püsiva sissetuleku näol. Samas kui ta satub vaesusesse, ei või teda koduriiki tagasi saata, vaid elukohariik peab tegema oma teenused talle kättesaadavaks. Riik võib tagasi lükata vaid ebamõistlikud nõudmised, aga ebamõistlikkus tuleb tõendada riigil. Samuti ei tohi väljastada elamisluba lühemaks ajaks üksi seetõttu, et immigrant taotleb sotsiaaltoetusi.

Kui immigrant on viis aastat seaduslikult riigis elanud, saab ta automaatselt võõrandamatu õiguse püsivaks riigis elamiseks. Elukohariik ei tohi talle seda keelata isegi juhul, kui tal puudub tervisekindlustus ja elamiseks vajalikud ressursid. Sisserändaja saab õiguse kõigile toetustele, mida riik pakub sünnijärgsetele elanikele.

Eelkõige on uuest direktiivist motiveeritud kasu lõikama ida-eurooplased. Täna moodustavad kaheksa postkommunistliku ELi riigi keskmised nominaalpalgad viiendiku Lääne-Euroopa tasemest, toetused jäävad veerandi ja poole piirimaile. Tegelikud erinevused elatustasemes nii suured pole, aga kiusatus on see siiski, eriti bulgaarlastele ja rumeenlastele (palgad vaid 7% lääne keskmisest).

Lääne-Euroopal on seljataga kolm aastakümmet kaudset sisserännet. Sotsiaaltoetused on ajanud lihttööliste palgad kõrgeks, toites immigratsiooni ja tööpuudust. Sisserändajad on tõrjunud kõrvale sünnijärgsed elanikud, kes eelistavad toetusi uustulnukatega madalatele palkadele konkureerimisele.

Vaba liikumise direktiiv ennustab Lääne-Euroopa heaoluriikidesse voolava otsese immigratsiooni ajastut, mille tulemusel võivad heaoluriigid ise laguneda. Kuna ükski Lääne-Euroopa riik ei soovi näha sisserännet sotsiaalabi saamise eesmärgil, kuid nad ei tohi elanikel vahet teha, kärbivad nad oma teenuseid. Euroopas seisab ees pikk tõrjumise ajastu, kus riigid omavahel konkureerivad ja vanad sotsiaalsed väärtused tasapisi hüljatakse.

Muidugi avaldavad vastupidised poliitilised jõud survet Euroopa sotsiaalsüsteemide ühtlustamiseks. Mullu Prantsusmaal ja Hollandis rahvahääletustel läbi kukkunud Euroopa põhiseaduslepe kannab just seda mõtet. Kahjuks puudutaks ühtlustamine asendustulusid ja ühiseid miinimumpalga nõudeid, mis suurendaksid tööpuudust.

Direktiivi peaks muutma selliselt, et õigus ühest riigist teise kolida ei tähendaks automaatselt õigust sotsiaaltoetustele. Lääne-Euroopa heaoluriikide lagunemist saab ära hoida vaid ELi sotsiaalpoliitika ja põhiseadusleppe muutmisega.